„Jõin suured mehed laua alla.“ Eesti naise lugu aastakümneid kestnud alkoholisõltuvusest

Kui rääkida alkoholismist, siis seostub see eelkõige meestega. Tegelikult on palju naisi, kes samuti igapäevaselt viinakuradiga võitlevad. Sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu sõnul on meeste ja naiste alkoholisõltuvusel mitmeid erinevusi ning see on tingitud nii füsioloogilistest kui ka sotsiaalsetest aspektidest. Millal saab napsutamisest probleem ja kuidas alkoholisõltlast aidata?

Keit (38) on Tallinnas elav keskastmejuht, kelle alkoholilembus sai alguse juba varases lapsepõlves. „Tahaks öelda, et ajad ja kombed olid teised, aga pigem tundub, et suhtumine alkoholisse oli lihtsalt teine. Minu vanaisa juures tehti igal nädalal koduõlut ning lastel lubati ilma kontrollimata õllelt vahtu limpsida. Kuna seltskonna tähelepanu oli mujal, siis ei vaadanud keegi, kas ja kui palju me tegelikult õlut jõime,“ meenutab Keit. Väljaspool kodu proovis ta esimest korda alkoholi juba üheksa-aastaselt. „Meil toimusid tihti perekonnatuttavatega istumised. Üldiselt oli laud nii toidust kui joogist lookas ja keegi ei märganud, kui mõni pudel kaduma läks.“

Huvi kesvamärjukese vastu jätkus teismeas, mil noor neiu sattus seltskonda, kus tarvitati alkoholi juba suuremates kogustes. „Ma võtsin viina! Palju viina ja jõin suured mehed laua alla. Mäletan, et sel perioodil nad kiitsid mind selle eest, kuigi olin kõigest neljateistkümneaastane ja nemad üle kahekümne. Praegu neid olukordi meenutades mõtlen küll, et mis nii minu kui nende peades toimus,“ ahhetab naine. Alkohol pole tema elust siiani täielikult ära kadunud.