„Hommik algas klistiiriga, ülejäänud päev joodi vaid vett.“ Naine katsetas kilodest vabanemiseks ekstreemseid dieete näljutamiseni välja

„Olin juba väikesest saati teistest lastest suurem, olin pontsu ja paras punu oli ees. Koolis sain kuulda selle kohta palju kommentaare ja need polnud ilusad. Ajad olid teised ja lapsed olid vist õelamad,“ alustab Amalie oma lugu pea terve elu kestnud kadalipust kehakaalu ja tervisprobleemidega.

Kui Delis-Amalie algkoolis õppis, polnud ei kiusamisvastaseid kooliprogramme ega ka ühiskondlikku teadmist kehapositiivsusest nagu praegu. Algklassides teistest silmnähtavalt kopsakamas kehakaalus laps ei torganud pinnuna silma mitte ainult kooliperele. Vanemad ärgitasid tüdrukut dieete pidama, sest olid mures lapse tervise pärast. „Kõige eredamalt mäletan oma paastulaagri kogemust. Olin siis varateismeline,“ meenutab Delis-Amalie. Laager toimus Tartu lähedal ja oli tollal küllaltki kulukas ettevõtmine. „Vanemad arvasid, et äkki see aitab, sest varasemad dieedid polnud soovitud tulemusi andnud. Olin paastulaagris seitse päeva. Hommik algas klistiiri ja arsti vastuvõtuga, ülejäänud päev joodi vaid vett. Aega sisustasid trennid, massaažid ja veeprotseduurid. Esimesed kolm päeva olingi ainult vee peal, neljanda päeva hommikul hakkas mul halb ja siis ütles laagri arst, et paneme su beebitoidu peale. Siiani mäletan seda porgandipüreed, mis ajas südame pahaks,“ võdistab Delis-Amalie õlgu. Kuigi paastulaagrid oli sel ajal popid, siis ega teismelisele tüdrukule selline lihasuretamine rõõmu ei pakkunud. „Alla võtsin seal küll, aga kui palju, seda ei mäleta.“

Mis maha läks, see peagi tagasi tuli

Pideva dieeditamise rütmis elu käis nii, et kui dieediga saadi kilod alla, siis kahe nädala pärast hakkasid nad ludinal tagasi tulema. „Nii on olnud kogu mu elu. Proovisin läbi igasuguseid dieete, aga kõik tuli alati tagasi. Ma ei saanud aru, et miks need minu puhul ei tööta, pingutasin ju meeletult,“ ütleb Delis-Amalie...

Delis-Amalie õpetlikku lugu loe edasi juba artiklist.