TV3 uudisteankur Liina Kanarbik: silmade laserprotseduur = KSA

Sel suvel vabanes KSA Silmakeskuses prillidest TV3 uudisteankur ja uudistetoimetuse juht Liina Kanarbik, kes on paljudele tuntud saatest „Seitsmesed uudised“. Lobiseme Liinaga tema ülimalt lennukast karjäärist ning teletöö võludest ja valudest. Samuti tuleb juttu tema suurest ebakindlusest ja sellest, miks läks talle hinge anonüümne netikommentaar „norm hääl, aga võiks läätsesid kanda“. Head lugemist!

Liina on särav, ülimalt positiivne ja mõnusa huumorisoonega inimene, kelle elu on tihedalt seotud televisiooniga. Piir töö- ja eraelu vahel on tema sõnul hetkel tihti suhteliselt hägune, sest nii lihtsalt on, kui teha seda, mida armastad. „Kuivõrd mu töö keerleb ümber uudiste ja televisiooni, siis ega ma tööväliselgi ajal neist eemale saa. Mulle väga meeldib vaadata ka erinevaid Eesti ja välismaa filme ning seriaale. Kui aga telekas kinni panna, siis mulle väga meeldib käia jalutamas ja süüa – söök on mu väga suur kirg!“ räägib Liina.

Vaid paari aastaga karjääriredelil punkti, mis tavaliselt nõuab pikki aastaid

Liina liitus TV3 „Seitsmeste uudiste“ meeskonnaga 2019. aastal, kui nägi reporteri töökuulutust ja otsustas oma CV väriseva käega toonase peatoimetaja Mart Mardisalu poole teele panna. „Ma olin selleks hetkeks juba ühe aasta Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis televisiooni õppinud ja leidsin, et kui kohe oma teadmisi ei rakenda, siis äkki kasvab hallitus peale. Nii ma siis otsustasin, et proovin,“ meenutab Liina.

Sealt algas kiire sõit karjääriredelil, mis kõigest mõne aastaga viis hakkaja Liina reporteri ametikohalt uudisteankru ja hiljem uudistejuhi ametikohani. „Alguses olin reporter, aga ma ei näidanud end kuigi sageli, olin selles mõttes televaatajatele halb sõber, et oli mu hääl ja aeg-ajalt käsivars, aga nägu ei olnud. Ma olen terve elu peljanud enda punnis põskesid ja algklassidest alates, kui prillid välja kirjutati, ka neid. Aga poolteist aastat hiljem ma naudin igat otse-eetrit, see on reaalselt lisaks magamisele mu lemmikasi maailmas!“ on Liina õnnelik.

Uudishimu viis õige erialani

Kui küsime Liinalt, kas soov ajakirjanikuks saada oli olemas juba lapsepõlves või kust tekkis mõte minna ajakirjandust õppima, siis on vastus üsnagi üllatav. „Ma päris väiksena tahtsin ikka näitlejaks saada. Minu koduteater ehk siis kodukohale kilometraaži poolest kõige lähem teater asus Rakveres ja vaadates Ülle Lichtfeldti... ma ei tea, kas keegi üldse sai mitte unistada tema asemel olemisest!?“ küsib Liina imestusega.

Ajapikku hakkas aga Liina loomuses märku andma see pool, mis just ajakirjaniku elukutses kasuks tuleb. „Mulle meeldib väga uurida ja küsida – lausa nii palju, et sageli ei jõua inimesed mulle enam isegi vastata. Kohting minuga meenutab pigem intervjuud kui lustlikku ja romantilist koosviibimist. Kusjuures, see on päris tagasiside, mitte liialdus!“ naerab ta. „Ehk huvist inimeste ja selle vastu, et ajakirjanik saab ju igale poole, kuhu tavainimene ei pääse, otsustasingi kandideerida Tallinna ülikooli ajakirjanduse erialale ning sinna õnnestus ka sisse saada,“ võtab Liina teema kokku.

Ihaldusväärne, aga halastamatu televisioon

Telemaastik on Liina sõnul täielik unistus, aga samas ka väga väljakutserohke. „Ma mõtlen iga päev, et teen üliägedat tööd. Ka siis, kui on meeletult raske. See on sõge, et meil on samal ajal nii palju vastutust, et jagada kontrollitud ja objektiivset infot, aga samas ka tohutult võimalusi. Ja kui lisada sinna sekka andestamatu otse-eeter, siis mis võiks olla parem!“ on Liina rahul. Senise karjääri tipphetkeks peab Liina oma sõnul tänugala „Eestimaa uhkus“ juhtimist.

„Mäletan hästi, kuidas lapsena emaga vaatasin, kuidas Annely Adermann ja Märt Treier uhkeisse rõivaisse riietatuna tänasid inimesi, kes olid heast südamest teinud väga, väga palju. See oli kõik nii maagiline, nii suursugune ja uhke! Ja olla nüüd ise see inimene, kes juhatab neid imelisi lugusid sisse, oli suurim au!“ sõnab ta.

Unistusi ja eesmärke on Liinal telemaastikul mitmeid, üheks esimeste seas on aga TV3 teleuudiste viimine uuele tasemele. „Tahan läbi teleekraani jagada rohkem vaatajatega seda, milline emotsioon on meil ka tegelikult iga päev toimetuses: lõbus, usaldav, toetav, energiline ja nooruslik!“ räägib ta oma ideedest.

Kui lühinägelikkus teeb ebakindlaks

Liina sõnul on prillid olnud tema jaoks hell teema juba lapsepõlvest alates. „Pärast seda, kui arst ütles, et nüüd on nii, et sa, tüdruk, eriti ei näe ja pead prille kandma hakkama, olen neid peaasjalikult alati häbenenud. Alguses seetõttu, et eks lapsed võivad olla üpris kurjad ja prillid on „hea“ asi, millest kinni hakata, kui kellegi pihta on soov näpuga näidata. Narrimist oli koolis üksjagu. Ka noore naisena vaatad ju ajakirjadest modelle ja naisi, keda imetled, aga neil ei ole prille ees,“ meenutab Liina.

Ka teletöö juures on prillid Liinale korduvalt ebakindlust tekitanud. „Televisiooni tööle tulles arvasin, et ega mina ekraanile saa ega tahagi, kui aus olla. Kes peakski tahtma vaadata punnis põskedega ja prillidega tüdrukut? Sel põhjusel hoidsin ka pigem kaadri taha kui ette,“ räägib Liina ausalt oma ebakindlusest. „Ankruna võtsin igal pildistamisel prillid eest, aga eetris muud moodi käia ei saanud – ma ei näe ju muidu paarikümne meetri kaugusel asuvat prompterit ega isegi kaamerameest, kes äkki proovib eetri ajal mingit salajast sõnumit saata.

Ka on mul hästi meeles netikommentaarid sisuga „norm hääl, aga võiks läätsesid kanda“, mida oli päris kurb lugeda, ja ega need ka kuidagi enesekindlust süstinud,“ loetleb Liina vaid mõningaid ebamugavaid hetki, mis tal lühinägelikuna ette tulid. „Läätsesid minu silmad ei kannata ja neid ei ole ma kunagi kanda saanud. Ka töökaaslastelt tuli teinekord küsimusi, et äkki saaks prillid ära võtta, need peegeldavad. Ma pidanuks aga siis kogu teksti pähe õppima, sest ma tõesti ei näinud hästi,“ lisab ta.

Viimase tõuke Flow 2.0 laserprotseduurile tulemiseks andis Liinale see, et tal oli esimest korda päriselt võimalus protseduurile tulla. „Ja ma ei tahtnud seda käest lasta, sest kõik mu lähedased, kes on selle ära teinud, ütlevad kui ühest suust: kui tehtud, siis mõtled, et miks ometi varem ei teinud,“ räägib ta. Miks aga sai Liina valikuks just KSA Silmakeskus?

„Minu jaoks laserprotseduur = KSA. Ma isegi ei tea, miks see nii on, aga nii minu isa, vend kui ka paljud sõbrannad on oma silmad just seal korda teinud ja neil kõigil jätkub kiidusõnu. Nüüd kuulun ka mina kiitjate hulka, sest personal on äärmiselt abivalmis ja toetav!“ on Liina otsusega rahul.

Prillidest vabanemine tõstab enesekindlust

Tänaseks on Liina prillidest vaba olnud pea kaks kuud ja saanud kogeda oma esimest suve prillivabalt! Hetki, mis on olnud esmakordsed, on selle aja jooksul ette tulnud palju. „Mul on olnud suur soov kanda päikeseprille, mida ma ei ole juba vähemalt kümme aastat kanda saanud. Või noh, näiteks pildi tegemise ajaks olen aeg-ajalt pähe pannud, aga kaugele ma nendega ei jõudnud. Nüüd ma saan. Ja samal ajal on ka esimene suvi, kus rulluisutades või joostes tunnen ma kõik oma tuttavad tänaval ära. Ma näen puude latvu ja tänavate silte! Mulle tundub, et pärast seda, kui prillidest vabanesin, näen ma isegi oma vennalaste kasvu paremini. Päris vinge ikka!“ sõnab Liina.

Ka tööalaselt on suurepärane nägemine palju muutnud. Nüüd on võimalik ilma prillideta näha prompteritekste ja ka esimene otse-eeter prillideta oli Liina sõnul kogemus omaette. „Oli ühtaegu võõras ennast nii vaadata, aga samal ajal mega vinge! Kindlasti on kasvanud ka minu enesekindlus – ma ei vaata endale enam nii viltu, kui tegin seda varem. Punnis põsed on jäänud, aga prille enam ei ole. Ma olen väga rahul!“ räägib Liina.

Lõpetuseks küsime Liinalt, mida ta ütleks neile, kes samuti unistavad lühinägelikkusest vabanemisest, aga pole seda veel mingil põhjusel teinud? „Eks iga asi tuleb siis, kui inimene on selleks valmis. Protseduuri peljata ei ole vaja – seda teevad inimesed, kes on oma ala professionaalid. Pärast seda lüket läheb elu oluliselt paremaks, päriselt ka!“ vastab Liina enesekindlalt.

KSA Silmakeskus | Tegevusluba nr L04236 | www.ksa.ee