„Kõige suurem mure oli koduste pärast – mu telefon sureb varsti ära ja ma ei tule soost välja.“ Värvikad lood metsa eksimisest

Suvepuhkuse ajal kutsub loodus paljusid magnetina. Üheks hirmsamaks asjaks, mis metsas või rabas võib juhtuda, peetakse eksimist. Kuigi mõnikord kuuleb suurustamist, kuidas Eesti maastikel ei olegi võimalik ära eksida, siis tegelikult võib korralikult ekselda isegi tuttavas kodumetsas.

Mõnes mõttes on eksimine peas kinni – kui tundmatus kohas tekib paanika ja hirm, siis võivad juhtuda küllalt rumalad olukorrad, mis niigi täbarat seisu veel keerulisemaks muudavad. Ega ilmaasjata ei ütle loodusinimesed naljatoonis, et kui ära eksite, siis vaadake sammalt – see rahustab. Rahu säilitamine ongi eksimisel kõige suurem tarkus.

Kusjuures selleks, et pea hakkaks ketrama hirmsaid stsenaariume, mis kõik võib metsa ekseldes juhtuda, ei ole üldse palju vaja. Ükskord läksin naabrimehe juhendite järgi otsima oma nn kodusoo Emajõe-Suursoo serva murakakohta. Tee murakateni joonistas naaber kõrvitsalehele ja see oligi minu „kaart“. Mõõtkava küll asjal puudus, kuid ei hullu midagi – uljas murakahull otsustas koha kohe selsamal õhtupoolikul üle vaadata. Kaart oligi täitsa adekvaatne ja marjakoha leidsin üles. Nüüd oli vaja vaid edasi minna ja soost enne õhtut välja saada...

Kurioosseid ära eksimise lugusid elupõlistelt metsaskäijatelt loe edasi juba artiklist. Matkamees ja ellujäämisekspert Tõnu Jürgenson jagab väärt nippe.