Jälgisin veresuhkrutaset ja kilod kadusid

Kümme aastat tagasi piisas kaalu langetamiseks regulaarsest jõusaalis käimisest. Aasta tagasi avastasin – see enam ei aita. Rassimine parandas küll enesetunnet, kuid kaal püsis paigal. Teadsin, et toitun enamasti tervislikult, seega ei mõistnud, kas vanus mõjub tõesti nii palju.

Glükoosimonitorini jõudsin tuttavate kaudu. Sain soovituse kanda seadet neli nädalat, toitudes ja toimetades nagu tavaliselt. Veresuhkrutaseme mõõtmine näitas, kuidas üks või teine toiduaine mulle mõjub ja mille peaksin menüüst välja jätma. Teaduslik lähenemine pakkus konkreetseid põhjus-tagajärg-tulemusi, mis tekitas minus huvi ja põnevust.

Algus oli lihtne. Tegelikult ka kõik ülejäänu

Aidexi CGM-seadet kõhule paigaldada oli mugav, peaaegu ei tundnudki midagi. Kartsin, et monitor võib segada treeninguid või muid vaba aja tegevusi, kuid midagi sellist ei juhtunud. Isegi sauna sai minna. Olin pigem laisk enese jälgija, sest toiduaineid ei viitsinud kaaluda, lihtsalt panin kirja, mida sõin ja jõin. Öeldi, et minu eesmärgile saada teada, mis sobib, mis mitte, sellest piisab.

Juba esimestel päevadel olid üllatused suured. Olin mitu aastat söönud raadios töötades täistera võileibu. Juust, õhuke kanafileesink, pluss palju rohelist. Ja oh seda üllatust, kui monitor näitas selle peale iga hommik märkimisväärset veresuhkrutaseme tõusu. Number laes nagu bensiinijaama pirukatega! Ühel päeval sõin apelsini ja ehmatasin võõra heli peale – alarm, veresuhkrutase liiga kõrge. Nii läks paljude toiduainetega, mida pidasin tervislikeks. Oli ka positiivseid üllatusi – õlu ja vein ei põhjustanud minu puhul märkimisväärset veresuhkrutaseme tõusu.

Erinevate numbrite ja näitude kõrval sain huvitavat teavet ka oma enesetunde kohta. Näiteks klassikaline olukord – tulen raadiost, kõht tühi. Suur mahlane lihapirukas läheb hooga tühja kõhtu. Sinna otsa paar tundi diivanil läpakaga tööd ja siis koeraga jalutama. Õues hiilib äkitselt ligi tuttav tunne. Kõht ei ole tühi, aga tahvli šokolaadi sööks kohe ära – kuigi tavaliselt ei söö ma isegi vanaema kooke. Võtsin huvi pärast äpi lahti ja ohhoo, pirukas oli veresuhkrutaseme üles ajanud (sain hulga tühje kaloreid) ja sinna peale füüsiline aktiivsus, mis viis veresuhkru alla mu keskmise. Tagajärjeks ohjeldamatu magusaisu. Ilma CGM-ita poleks ma kunagi osanud neid punkte omavahel ühendada.

Nelja nädalaga toimus omajagu

Ajal, kui glükoosimonitori kandsin, ei teinud ma suuri muudatusi menüüs. Tahtsin selle nelja nädala jooksul võimalikult palju toiduaineid ära proovida, et saada kätte enda jaoks kõige huvitavam ja kasulikum info – mis sobib, mis mitte. Jooksvalt oli kasu nii palju, et sain teada, millal ja mida peaksin sööma, et trennis oleks rohkem energiat.

Pärast neljanädalast testperioodi, kui minu tulemused olid analüüsitud ja tagasiside käes, panin seadme veel 14 päevaks peale. Seekord juba selleks, et jätta menüüst välja kõik ebasobiv ja süüa ainult seda, mis mu insuliinitaset ei kõiguta. Tulemus oli kergelt hämmastav – äpp näitas harjumuspärase Ameerika mägede üles-alla asemel kaunist ühtlast joont. Ühel päeval nägin ärgates aga kummalist näitu, mis sundis pöörduma oma kontaktisiku poole. Magamise ajal oli veresuhkrutase punases. Küsisin murelikult, et mida see tähendab? Vastuseks sain, et muretsemiseks pole põhjust, keha ei ole suhkruid peale saanud ja võtab nüüd energiat sealt, kuhu seda on aastaid varutud – vöö pealt!

Perearst oli samuti mu tulemuste ja elustiili muutusega rahul. Mitmed punases näidud vereanalüüsis olid liikunud rohelisse ja need, mis endiselt punases, olid liikunud alla. Sain soovituse uue menüü ja aktiivse eluviisiga jätkata. Et võrdlus oleks aus, siis kõrvutas arst tulemusi kahe aasta taguste näitudega.

Kokkuvõttes sain enda kohta palju uut ja kasulikku teada – mida mulle sobib süüa ja mida mitte. Kõige olulisem oli aga vastus küsimusele, miks mul ei õnnestunud kuidagi iseseisvalt kaalu alla saada? Enda arvates tervisliku ja sobiva hommikueinega (täistera võileivad, puder jne) olin kohe hommikul insuliinitaseme üles ajanud, võttes sisuliselt terveks päevaks ise kehalt võimaluse rasva põletada. Niipea, kui menüü sai korrigeeritud, hakkasid muutused toimuma ja tänaseks olen kaotanud 7 kg. Kaotaks rohkemgi, aga olen kiiremate tulemuste saavutamiseks veel liiga hedonistlik.

Vähemalt tean nüüd täpselt, mida teha, et soovi korral kiiremini kaalu edasi kaotada, või kuidas seda enam-vähem paigal hoida. Kuna seadet tahtsid kasutada ka mitmed sõbrad, siis ka nendelt saadud info jagamine omavahel oli väga kasulik. Sain kinnitust, et inimesed on tõesti väga erinevad – mis ühele kehale sobib, ei pruugi teisele üldse sobida.

Kindlasti soovitan kõigil katsetada, kuidas Aidexi CGM toimib, eriti inimestel, kellel on liigse kaaluga probleeme.

Kel huvi, leiab rohkem infot lehelt glükoosimonitor.ee.