PIHTIMUS | Elu nartsissistiga – pärast abiellumist muutus kõik. „Suurimaks probleemiks sai iga sekund, mida ma temaga koos ei veetnud“

Toksilisest suhtest välja astuda on keeruline. See nõuab suurt julgust, enesekindlust ja lähedaste tuge. Oma loo räägib anonüümseks jääda sooviv tartlane, kes aja jooksul mõistis, et mürgist suhet ei ole võimalik päästa, pinguta palju tahad.

Nagu sellistel puhkudel tavaks, oli ka meie suhte algus imeilus, lausa muinasjutuline. Algas kõik tundidepikkustest telefonikõnedest, kus kaaslane rõhutas korduvalt, et oleme hingesugulased ja justkui kokku loodud. Esmakordselt kohtusime Tallinna bussijaamas, kus teineteise käte vahele jooksime ning otse minu juurde sõitsime. Järgnes päevapealt kokku kolimine, kuna meil oli hea koos olla ning kaaslasel otsest põhjust lahkumiseks polnud.

Peagi hakkas kaaslane rääkima sellest, et me võiks abielluda, kuna ma olen tema elus kõige tähtsam inimene, me sobime nii hästi ja meil on kõik nii tore. Minu arvates oli abiellumiseks veel liiga vara ning soovisin enne vähemalt aasta aega koos olla. Juba kuu aega hiljem tuli ta aga täpselt sama jutuga tagasi öeldes, et meie suhe muutub aina tugevamaks ja me tunneme üksteist juba paremini. Endiselt selgitasin, et inimesed ei abiellu nii varakult ning et meil oleks vaja end kõigepealt ka majanduslikult kindlustada, eriti kuna mu kaaslasel polnud hetkel tööd. Abielu teemat ta aga ei jätnud ning tõi seda endiselt päris tihti jutuks.