Parem kui lätlastel, kehvem kui soomlastel. Milliseks hindavad Eesti inimesed oma tervist?

Läbi 20 aasta on Eesti Sotsiaaluuringus palutud eestimaalastel hinnata enda tervise olukorda. Aastate jooksul on juurde tulnud inimesi, kes kannatavad mõne pikaajalise haiguse käes, kuid rohkem on ka neid, kes oma tervislikku seisundit positiivseks hindavad. Kui heaks või halvaks Eesti inimene enda tervist peab ja millises seisus oleme teiste riikidega võrreldes, selgitab statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg.

„Üldiselt saab öelda, et 20 aasta taguse ajaga võrreldes on meie hulgas mõne protsendi võrra rohkem neid inimesi, kes elavad mõne pikaajalise haigusega: 2004. aastal oli neid 41% ja 2023. aastal 47%. Samas on positiivne, et mõne protsendi võrra on kasvanud ka nende inimeste hulk, kes hindavad enda tervist väga heaks või heaks, 2004. aastal oli neid inimesi 50% ja 2023. aastal 56%,“ selgitas Remmelg. Ta tõdes, et viimase 20 aasta kõige helgem aasta oli 2020, kus lausa 59% inimesi pidas enda tervist väga heaks või heaks.

Kesk- ja vanemaealised peavad enda tervist märksa paremaks

Vanuse kasvades tervis teatavasti halveneb. Väikesed erinevused meeste ja naiste vastustes siiski ilmnevad. Näiteks on näha, et 25–34aastaste naiste hulgas on väga hea ja hea tervisega naisi sama palju kui nooremas vanusegrupis (85%). Seevastu meeste hulgas hindab oma tervist selles vanuses väga heaks või heaks 80%. Teine erinevus ilmneb meeste ja naiste vahel 55–64aastaste vanusegrupis. Keskealised naised hindavad enda tervist paremaks kui keskealised mehed. Kuid üle 65aastaste hulgas on halva või väga halva tervisega naisi jällegi rohkem kui mehi. Viimast fakti võib mõjutada naiste kõrgem keskmine eluiga.

Remmelga sõnul on kahe aastakümne jooksul, mil sotsiaaluuringuga on andmeid kogutud, toimunud palju positiivseid muutusi. „Kui noorte hulgas on väga hea või hea tervisega inimeste hulk kasvanud mõne protsendi võrra, siis keskealiste ja vanemaealiste hulgas on nende inimeste hulk suurenenud lausa ligikaudu 10% võrra. Rõõmu teeb seegi, et üle 65aastaste hulgas on oluliselt kasvanud eakate inimeste hulk, kellele ei sea tervis igapäevategevustes piiranguid,“ ütles analüütik.

Kõige tervemaks hindavad end Lääne ja Harju maakonna inimesed, pikaajaline haigus vaevab enim Ida-Virumaa inimesi

Eelmise aasta andmete põhjal on oma tervisega enim rahul Lääne (62,5%) ja Harju (62,4%) maakonna ning Tallinna (62,1%) inimesed. Kõige vähem hindasid oma tervist heaks või väga heaks Ida-Viru maakonna inimesed (37,9%). Kõige vähem rahul oma tervisega on aga Põlva maakonna inimesed, kellest 24% hindab enda tervist halvaks või väga halvaks.

Pikaajaliseks peetakse sellist haigust või terviseprobleemi, mis on kestnud kuus kuud või eeldatavasti kestab vähemalt kuus kuud. Mõeldud on nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Pikaajaline haigus mõjutab kõige rohkem Ida-Viru maakonna inimesi (62,5%) ja seal maakonnas hindab 22,7% elanikke oma tervist halvaks või väga halvaks. Valga maakonnas on pikaajalisi haigeid 58,6%, Võru maakonnas 55,1%, Järva maakonnas 53,3% ja Põlva maakonnas 53,2% üle 16-aastastest. Kõige vähem pikaajalisi haigusi on aga Harju maakonna (39,9%) ja Tallinna (40,1%) elanikel.

Remmelg selgitas, et hinnangud oma tervisele oleneb maakonniti elanike vanusest, kuid inimese tervislik seisund oleneb ka muudest faktoritest, näiteks elu- ja töötingimustest ning keskkonnamõjudest. „Mida eakam elanikkond, seda suurem on pikaajaliste haiguste osakaal inimeste seas. Ida-Virumaal on lisaks ka teised probleemid: erinevad suured tööstusettevõtted on jätnud jälje ökosüsteemile ja sedakaudu ka otseselt mõjutanud inimeste hinnangut oma tervisele,“ selgitas Remmelg.

Kuidas meil läheb võrreldes teiste eurooplastega?

Sotsiaaluuringu metoodika on üle Euroopa ühtne ja see võimaldab meil enda tervise hinnangut kõrvutada teiste Euroopa riikide elanikega. „Paraku ei ole veel kõik riigid enda 2023. aasta andmeid kokku saanud ja meil on võimalik vaadata 2022. aasta andmeid. Kui Eestis hindab oma tervist heaks või väga heaks 58% inimesi, siis Leedus andis sama hinnangu oma tervisele 48% ja Euroopas keskmiselt 68% inimesi. Kõige enam (80% elanikest) on väga hea või hea tervisega inimesi Iirimaal ja Šveitsis,“ sõnas Remmelg.

Kas Eesti inimeste hinnang vastab ka tõele?

Sotsiaaluuringu tulemusi kommenteerivad tervise arengu instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja Rainer Reile ning tervisestatistika osakonna juhataja Jane Idavain.

Enesehinnanguline tervis on küsitlusuuringutes sagedasti kasutatud mõõdik, kus inimesel palutakse anda hinnang enda üldisele terviseseisundile. Erinevalt tervisega seotud elukvaliteedist, kus terviseseisundit palutakse enamasti hinnata erinevate valdkondade kohta eraldi, siis enesehinnanguline tervis põhineb üksikküsimusel, mille tavapärased vastusevariandid ulatuvad skaalal väga heast väga halvani.

Enesehinnanguline tervis on heas mõttes subjektiivne indikaator, mille lähtekohaks on arusaam, et inimene suudab oma tervislikku olukorda mõista, tõlgendada ja hinnata kõige täpsemalt. Teemaga tegelevad teadlased käsitlevadki subjektiivse tervise hindamist kognitiivse protsessina, kus valitud hindamisraamides kombineeritakse individuaalselt oluliseks peetavad terviseseisundi aspektid ühtseks koondhinnanguks. Sel viisil saab inimene võtta arvesse mitmesuguseid tegureid, sh neid, mis ei avalduks sümptomite esinemise, kliiniliste näitajate või arstiabi kasutuse andmete uurimisel. Oluline on ka asjaolu, et tegu on eelkõige inimese tervise hindamisega – tervise positiivne tähendus on märksa laiem kui terviseprobleemide, tegevuspiirangute või haiguste olemasolu või puudumine.

Loomulikult võib inimeste arusaam heast või halvast (aga ka „keskmisest“) tervisest olla üsna erinev. Kui suudaksime teatud tervislikku olukorda objektiivselt kirjeldada (uuringutes kasutatakse selleks sageli ankurvinjette ehk lühikirjeldusi) ja erinevad inimesed annaksid seisundile erineva hinnangu, oleks tegu hindamisnihkega. Teadusuuringud on korduvalt näidanud, et süstemaatiline vastamisnihe enesehinnangulises tervises on olemas mitmete demograafiliste, sotsiaal-majanduslike ja psühholoogiliste tegurite lõikes. Näiteks on naised ja kõrgema haridusega inimesed oma hinnangutes mõnevõrra pessimistlikumad kui mehed või madalama haridusega vastajad. Erinevus tuleneb seejuures nii tervise kontseptualiseerimisest ja hindamisest kui ka sellest, kuidas demograafilised ja sotsiaal-majanduslikud mõjurid (kehvem majanduslik olukord on üldjuhul seotud halvema tervisega) inimese terviseseisundit kujundavad. Kuigi väike variatsioon on ootuspärane, kinnitavad ka erinevate Eestis samal ajal tehtud uuringute tulemused näitaja head kooskõla.

Kuigi enesehinnangulist tervist võiks käsitleda „tegeliku tervise“ ja vastamiskäitumise summana, näitavad teadusuuringud, et see subjektiivne terviseseisundi mõõdik prognoosib rahvastiku tasandil haigestumust, suremust, tervishoiuteenuste kasutust ja mitmeid teisi tervisetulemeid. See muudab tervise enesehinnangu valiidseks terviseseisundi mõõdikuks, mille lihtsusest tulenev hea reliaablus (sama tulem kordusmõõtmisel) ja kompaktsus (palju väärtuslikku infot vähese vastamiskoormusega) muudavadki selle ilmselt levinuimaks terviseseisundi indikaatoriks.