„Mul ei ole hetkegi vaikust.“ Margiti lugu haigusest, mida ei mõisteta. Kuidas elada, kui su peas kõlab lakkamatu lärm?
Nii kaua kui Margit end mäletab, on ta elanud koos kõrvus kumisevate helidega. „Nagu kumin pärast haamriga gongi löömist,“ kirjeldab Margit oma tinnitust. „See on nii häiriv ja mõjutab absoluutselt kõike mu elus. Vihkan oma tinnitust kogu südamest!“ on naine emotsionaalne.
Üksi elav Margit (49) mõtleb tihti sellele, kuidas ta elu on läinud. Kuidas on nii, et hoolimata ülikooliharidusest ei suuda ta endale tööga leiba teenida, vaid peab ära elama pisikesest töövõimetuspensionist. Et tal pole peret, kuigi ta seda väga tahaks. Et ta tunneb end kui helide sees lõksus, neist vabaneda pole võimalik.
„Tinnitus on olnud terve elu osa minust, olen sellega läbi põimunud,“ ohkab Margit. „Ma ei tea, mis tunne on olla mina ilma tinnituseta või mis osa minu käitumisest on tingitud haigusest ja mis osa minust on mu loomulik olemus,“ otsib naine vaevaliselt sõnu, püüdes oma seisundit kirjeldada.
Heli enda peas nimetab ta kuminaks, nagu keegi lööks gongi. „See ei teki ega kao, vaid on pidev. See ei lähe ka vaiksemaks, vahel ainult valjemaks, näiteks kui ma olen pikalt ühes asendis või kui olen haige – siis see kumin on kõrvulukustav ja lisandub vile,“ üritab Margit teda saatvat heli sõnadesse panna. „Mul ei ole hetkegi vaikust – see on kõige hullem! Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on olla vaikuses.“
Kas teiste peas ei trummeldagi?
Ka pisikesena oli sama kumin Margiti peas juba olemas, aga ta ei osanud arvata, et selles midagi imelikku on – ta ei teadnud, et teistel seda pole. „Mäletan õhtuid lapsepõlvest, kui pidin magama jääma ja ma ei saanud aru, miks mul ei ole hea olla,“ meenutab Margit.
„Ema jutu järgi olin hästi haige laps, põdesin tihti põskkoopapõletikku ja ta pidi minuga palju arsti juures käima. Olin ka tihti haiglas uuringutel. Arvati, et mul on südamega midagi. Saadi aru, et minuga on miskit lahti...“