„Tinnitus on olnud terve elu osa minust, olen sellega läbi põimunud,“ ohkab Margit. „Ma ei tea, mis tunne on olla mina ilma tinnituseta või mis osa minu käitumisest on tingitud haigusest ja mis osa minust on mu loomulik olemus,“ otsib naine vaevaliselt sõnu, püüdes oma seisundit kirjeldada.

Heli enda peas nimetab ta kuminaks, nagu keegi lööks gongi. „See ei teki ega kao, vaid on pidev. See ei lähe ka vaiksemaks, vahel ainult valjemaks, näiteks kui ma olen pikalt ühes asendis või kui olen haige – siis see kumin on kõrvulukustav ja lisandub vile,“ üritab Margit teda saatvat heli sõnadesse panna. „Mul ei ole hetkegi vaikust – see on kõige hullem! Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne on olla vaikuses.“

Kas teiste peas ei trummeldagi?

Ka pisikesena oli sama kumin Margiti peas juba olemas, aga ta ei osanud arvata, et selles midagi imelikku on – ta ei teadnud, et teistel seda pole. „Mäletan õhtuid lapsepõlvest, kui pidin magama jääma ja ma ei saanud aru, miks mul ei ole hea olla,“ meenutab Margit.

„Ema jutu järgi olin hästi haige laps, põdesin tihti põskkoopapõletikku ja ta pidi minuga palju arsti juures käima. Olin ka tihti haiglas uuringutel. Arvati, et mul on südamega midagi. Saadi aru, et minuga on miskit lahti...“

Margiti lugu loe edasi juba artiklist. Tinnituse ja Ménière’i tõve olemust ja ravivõimalusi selgitab Ida-Tallinna keskhaigla audioloog ning kõrva-, nina- ja kurguarst Maret Gardner. Juttu tuleb ka sellest, millist tuge saavad tinnituse või Ménière’i haigusega hädasolijad Facebooki grupist, mida veab 44 aastat Ménière’i tõbe põdenud Heinar Kudevita.

Jaga
Kommentaarid