„Olen pidanud oma kehaga steriilset kandikut katma, et remonditolm laest instrumentidele ei pudeneks.“ Millised on õenduse väljakutsed?
Kristi Rannus on esimene Eesti õdede hulgast, kes on saanud doktorikraadi õendusteaduses. Vaatamata sellele, et ta on pidanud mitmeid vastutusrikkaid ameteid, tunneb ta end sisimas ikka õena. „Võib-olla ongi minu roll näidata, et õppimine on normaalne ja ka õenduses on võimalik saada doktorikraad,“ ütleb ta.
Millega sa tegeled ja kuidas selleni jõudsid?
Elus esimest korda on mul ainult üks amet. Läksin 2017. aastal Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegema tööd magistriõppekava avamiseks. Alustasin dotsendina ja osalise koormusega, kuid mida aeg edasi, seda suuremaks kõrgkooli osa kasvas. Minu teine lemmik, haiglatöö Põhja-Eesti Regionaalhaiglas jäi tagaplaanile. 2021. aastal tehti mulle pakkumine olla täiskohaga professor ja võtsin selle rõõmuga vastu.
Oled Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õendusprofessor. Mida professoriamet tähendab?
Professoril on suur vastutus edendada kõrgkooli teadustööd, kujundada teaduse mainet, luua akadeemilist õhustikku ja vaimsust. Professor kujundab seda, millist filosoofiat ja uurimissuunda edasi arendatakse.
Mõnes asutuses on nii palju professoreid, et nad kõik saavad ajada oma kitsast rida. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis olin mina esimene professor ja samal ajal üldse Eesti esimene õendusteaduse (kohalik) professor. Seega minu vastutus ja roll on laiem – pean professuuri üles ehitama ja vastutama nii õendusteadusliku kui ka kogu terviseteadusliku teadmuse kestliku arendamise eest.
Peamiselt kasvatangi uut põlvkonda ja meeskonda. Meil on õppejõude, kes on läinud doktorantuuri, ja mul on juhendatav. Eelmisel kevadel valiti ametisse teinegi professor ja meid on õenduse õppetoolis nüüd juba kaks. Üksi ei tee selles valdkonnas midagi ära, peab olema vastav vaimsus ja meelsus ning töökaaslased, kes sellega kaasa tulevad. Minu mentor ja mõttekaaslane on professor Dickon Weir-Hughes, kes töötab Inglismaal, aga elab Prantsusmaal ning kellelt saan pidevalt jõudu ja inspiratsiooni oma ametit pidada.
Millega peaks Eesti õendusteadus rohkem tegelema?
Just õendusteadusega peabki tegelema – suurendama nii teabe hulka kui ka tõstma selle tõenduse kvaliteeti. Minu põlvkonna õed on kõige rohkem kokku puutunud hierarhia ja stereotüüpidega tervishoius. Minu jaoks on olnud pidev võitlus ja läbimurre, et meid – õdesid – ja õendusteadust aktsepteeritaks. See teave, mis meil on, see ongi väärtus. Ei ole nii, et arst oskab mulle öelda, kuidas olla parem õde. Ta ei saa seda teada, sest ta ei ole õeks õppinud. Ta võib teada seda kui patsient või kolleeg, aga ta ei ole õde.
Ei ole nii, et arst oskab mulle öelda, kuidas olla parem õde.
Kui asi puudutab just kõrgemal tasandil otsuste tegemist, siis kahjuks ei usaldata õde kui professionaali piisavalt. Olen saavutanud doktorikraadi õendusteaduses. Kui mina ei tea, kes siis veel teab? Aga ikka on inimesi, kes nimetavad õendust pseudoteaduseks või kes ei aktsepteeri uurimisel ühtegi teist teadusfilosoofiat kui positivism või ratsionalism. See on küll ajas kiirelt vähenenud, aga seda on endiselt Eesti tervishoiusüsteemis väga palju, eriti kui asi puudutab patsiendikesksema lähenemise rahastamist. Ma tunnen ennast kohati kahurilihana – mina olengi see, kes peab vastu võtma esimese löögi, et kaitsta õendust kui teadusharu. Eriti tundsin seda siis, kui minust sai esimene doktorikraadiga õde.
Mis tunne see oli?
Meeletu vastutus ja hirm. Ühelt poolt tuli tähelepanu ja tunnustus, aga oli ka teistsugust tagasisidet. Mul oli suur hirm, kuidas ma üksi tõestan, et doktorikraadiga õed on vajalikud ja nad on arenenud ühiskonnas normaalne nähtus.
Mul on olnud hea meel kuulda, et olen olnud eeskujuks ja andnud tõuke minna edasi õppima. Võib-olla oligi minu roll näidata, et õppimine on normaalne ja õenduses on võimalik saada ka doktorikraad.
Tunnen, et olen väga mõjutatud Soome doktoriõppest ja Soome kolleegidest. Nii Pirkko Routasalo kui ka minu doktoritöö põhijuhendaja Tarja Suominen on mulle olnud nõuandjaks professionaalse arengu vallas ka pärast doktoritöö kaitsmist isegi siis, kui nad pensionile jäid.
Milline oli Eesti tervishoid kümme aastat tagasi, kui doktoritööd kaitsesid?
Ma tegin oma doktoritöö õdede töömotivatsioonist ja kaitsesin selle 2015. aastal. Küsisin Eesti intensiivravi õdedelt, mis neid motiveerib. See oli aeg, kui Eesti õdesid motiveerisid puhtad remonditud ruumid ja stabiilne sissetulek. Ma ei leidnud terves Euroopas ühtegi uurimistööd, kus oleks mainitud samu asju. Olen ka ise pidanud oma kehaga steriilset kandikut katma selleks, et laest remonditolm steriilisust vajavatele instrumentidele peale ei pudeneks. Need on välised tegurid, mis ei peaks olema motivaatoriks. Tingimused peavad olema loodud selleks, et õde saaks päriselt oma tööd väärtustada. Kõige rohkem otsis Eesti õde tegelikult arengut ja eneseteostamise võimalust.
Kuskil 10–15 aastat tagasi räägiti palju õdede väiksest palgast. Mu eraelus polnud sel ajal ühtegi teist tervishoiuvaldkonna inimest, ja ühel hetkel avastasin end sünnipäevalauas, kus kõik arutasid selle üle, kui vähe mina ikka palka saan. See oli alandav, olin nagu vaeslapse rollis. Pean tunnistama, et mina ei ole esimene, kes läheb tänavale kurtma, et õed saavad vähe palka. Minu meelest kannab see sõnumit, et õde käib palga pärast tööl, ja see ei peaks nii olema. Palga pärast võib teha ükskõik millist tööd, aga õel peab olema päriselt soov ja tahe aidata, ta peab hoolima.
Kuidas saavutada õdedele vääriline töötasu?
Mina seoksin palgaläbirääkimised patsiendiohutuse teemaga. On tõestatud, et inimene hakkab pärast kaheksandat töötundi vigu tegema, ja seda nii patsiendi kui ka enda kahjuks.
Võime mõelda, et pika tööpäeva lõpuks on inimene väsinud ja siis töö kvaliteet kannatab. Tegelikult kannatab kvaliteet terve tööpäeva, sest ta asub juba vahetuse alguses tööle säästurežiimil ega anna endast maksimumi, sest lõpuni on vaja vastu pidada. Patsiendile või arstile saadab see sõnumi, et õel ei ole kas piisavalt teadmisi, oskusi või huvi. Tegelikult ei ole õel meeletu töökoormuse juures isegi võimalik maksimaalselt panustada. Kõige paremini saab sellest aru, kui oled ise tavapatsient ja jälgid olukorda kõrvalt.
On tõestatud, et inimene hakkab pärast kaheksandat töötundi vigu tegema, ja seda nii patsiendi kui ka enda kahjuks.
Kas sinul on see kogemus?
Jah, ja mind segas, et ma tean „liiga palju“. Juba ambulatoorse vastuvõtu kabineti ukse taga oodates nägin kuut viga. Mõtlesin, kas ainult mina märkan neid või teeb ka iga tavapatsient sellest usaldusväärsust puudutavaid järeldusi. Kahjuks ei ole meie tervishoiusüsteemis võimalust sisukaks tagasisideks. Kui see on anonüümne, mõjub see kui hane selga vesi. Kui minna isiklikuks, saadakse aga kohe aru, kellelt see tuli. Aga igaühel on õigus mõnikord olla lihtsalt patsient – abivajaja.
Haiglas meeldis mulle, kuidas tegutsesid hooldajad, abiõed, tudengid ja arst. Nad lahendasid ära konkreetse füüsilise ravisekkumisega seotud probleemid, kuid õendusabi teenust ma paraku ei saanud. Oleksin vajanud mentaalset ja sotsiaalset tuge, kuid tundsin end palatis väga üksikuna.
Nõustamine on minu meelest õendustöö olemus. Tuleb mõelda, kuidas inimene ennast antud situatsioonis tunneb ja veelgi enam, kuidas ta pärast kodus iseseisvalt hakkama saab. Selleks tuleb nii patsienti kui ka tema lähedasi rohkem kuulata ja nõustada. Näiteks mõnikord on teemad ebamugavad ja patsiendi lähedane võtab infot paremini vastu tervishoiutöötajalt kui patsiendilt endalt.
Kes on olnud sinu eeskujud?
Mul on vedanud, et igas eluetapis on kusagilt ilmunud mõni kogenud ja hooliv inimene (reeglina naine), kes on mind õpetanud, suunanud ja juhtinud. Nad on olnud kui akadeemilised emad, esimene oli Eda Merisalu. Ta näitas mulle, et naine võib ühtaegu teha nii teadust kui ka omada lapsi. Ta oli väga tööle pühendunud ja pani mind esimest korda tundma, et mulle meeldib teadus – süsteemne ja süvendatud lähenemine nähtustele. Eda ei öelnud kunagi, mida või kuidas peaksin tegema, aga ta mõjutas mind oma eeskujuga. Tänu tema tunnustusele julgesin minna meditsiinikooli lõpetamise järel Tartu Ülikooli edasi õppima.
Tartu Ülikoolis kohtasin Ilme Arot, kes oli esimene Eesti õenduse magister. Ta oli aastaid minu suur mõjutaja – imetlesin, kuidas võib töötada ja äärmuseni pühenduda just õendusteadusele. Ma olin bakalaureuseõppe tudeng, kui ta tuli ühel vahetunnil minu juurde ja ütles, et ma võiksin minna magistrantuuri. Hiljem, kui meist said kolleegid, soovitas ta mul astuda doktorantuuri ja võtta tema asemel üle osakonna juhtimine. See oli minu suurim professionaalne tunnustus, et minu iidol usaldas mind nii palju.
Mäletan, et 2012. aastal tundsin end kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Mul oli oma kodu Tartus, koer ja karjäär, ma olin Soome doktorant ja TÜ osakonna juht. Mulle näis, et nüüd ongi minu elus kõik paigas, kuid see oli enesepettus. Suurt õnne varjutas fakt, et olin üle töötanud. Noore juhina ei olnud mul kogemust ega teadmist, et juht on alati üksi ja vastutabki kõige eest. Ma ei osanud ka abi küsida, tegin kõike üksi ja siis tulid vead, kannatas kvaliteet ja lõpuks ka tervis.
Mul läks füüsiliselt süda pahaks, kui kuulsin, et postkasti saabus uus e-kiri. Olen sellest rääkinud ka ühe kolleegiga, kes on kogenud sama asja. Sul on küll hea palk ja prestiiž, aga sa vastutad üksinda – sul on meeletu koormus ja surve. Olin siis 35-aastane ja ma ei pidanud vastu. Sain aru, et olen läbi põlenud ja muutunud inimeseks, kes ma tegelikult olla ei tahtnud, ning otsustasin lahkuda. Aastatega olen õppinud olema tänulik sellegi etapi eest oma elus. See õpetas mulle nii palju inimeste usaldamise ja iseenda kuulamise kohta.
Kuidas sa läbipõlemisest välja tulid?
Suvi tuli peale, ma puhkasin ja sain aru, et ma ei suuda sügisel õppetööga jätkata ega seda tööd teha. Lahkusin Tartu Ülikoolist samal päeval, kui oli viimane tööpäev ka rektor Alar Karisel.
Olin aasta aega töötu, parandasin ja ravisin ennast ning tegelesin vaid oma doktoritööga. Pool aastat ei kujutanud ma üldse ette, et võiksin mingit vastutust võtta. Olin täiesti töövõimetu ja tundsin, et ma ei saagi millegagi hakkama.
Ma elasin koos vana dobermanniga, kelle olin päästnud varjupaigast 2009. aastal. Tegelikult päästis tema mind – ootas mind, ületöötanut, igal õhtul koju ja armastas tingimusteta. Kolm aastat hiljem, kui ma tulin ülikoolist ära ja mul oli lõpuks tema jaoks piiramatult aega, siis ta suri. Samal päeval tutvusin internetis oma abikaasaga. Pärast Lotta lahkumist ei sidunud mind Tartuga enam miski ja kolisin Nõmmele oma tulevase abikaasa ja laste isa juurde. See oli täiesti uue ja puhta lehekülje pööramine nii töös kui eraelus.
Kas uued tuuled eraelus aitasid ka töös?
Keskendusin Tallinna kolides doktoriõpingutele ja otsisin Töötukassa abiga tööd. Olin siis veendunud, et haridusega ma enam tegeleda ei soovi, ja kandideerisin mitmesse kohta õeks. Mulle öeldi üha, et olen üle kvalifitseeritud. Ei usutud, et tahan päriselt patsientidega tegeleda, vaid arvati, et minu eesmärk on haarata endale kellegi positsioon.
Juhtivatel kohtadel töötades olin end alati tundnud vette visatuna, kuid õena tundsin end professionaalina kindlalt. Tartu Ülikooli Kliinikumis kirurgiaõena töötades jõudsin selleni, et tajusin kaks sekundit ette, kui patsiendil hakkas halb, ja see on õe tipptase. Olin sellisel pädevuse astmel, kus ma ei vajanud teooriat tõestamaks, et mul on õigus. Õendusjuhi või professori töös ei saa seda kunagi juhtuda. Ma kogesin õe töös oluliselt rohkem eduelamust kui praegu professorina. Iga päev on uued väljakutsed, millest on jätkuvalt palju õppida nii minul kui ka kolleegidel.
Kuidas sa lõpuks tööle said?
Aleksei Gaidajenko võttis mind õendusjuhiks Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse onkoloogia ja hematoloogia kliinikusse, mida juhtis tol ajal Vahur Valvere, kellel oli samuti doktorikraad. Dr Valvere võttis mind alati võrdse partnerina ja usaldas õendusjuhtimise kliinikus täielikult mulle. Kliiniku õendusjuhi eraldi töökohta seal enne ei olnudki, mistõttu pidin selle ameti alles looma ja üles töötama. Mulle anti kasutada sekretäri selja taga olev väike laud, mis oli mõeldud printeri jaoks. Nii ma alustasin.
Ühel päeval tuli minu juurde üks osakonna töötaja, kes ütles oma pehme slaavi aktsendiga, et ma olen liiga leebe ja pean nende peale ikka karjuma, sest muidu ei anna ma mingit natšalniku mõõtu välja. Ma siiski ei õppinud ära karjumist ega ka vene keelt.
Ma kogesin õe töös oluliselt rohkem eduelamust kui praegu professorina.
Kuidas endas tasakaalu hoiad?
Kui pärast 2012. aasta läbipõlemist uuesti tööle läksin, kartsin, et see võib taas juhtuda. Seda ohtu aga ei ole, sest mul on nüüd lapsed, kes tulevad ise minu juurde ja nõuavad tähelepanu. Praegu töötan palju kodust ja naudin, et saan ise oma aega planeerida ja koormust hajutada.
Mis sa peale töö veel teed?
Käin regulaarselt rahvatantsu tantsimas. Ma pole küll väga hea tantsija, aga tahan väga seal käia, sest sel ajal ei saa mitte millestki muust mõelda. Ma pole füüsiliselt aktiivne inimene, aga mulle meeldib, kuidas peab sammudele mõtlema ja samal ajal füüsiliselt pingutama. Iseseisvalt harjutamine ja õppimine, et mitte oma naiskonda laval häbisse jätta, on nii innustav. Enne rahvatantsurühmaga liitumist ei olnud ma ammu tundnud, et olen milleski kõige kehvem. See on ühtaegu nii ärritav kui ka motiveeriv.
Veel meeldib mulle materjale taaskasutada, õmmelda ja viltida. Mul on blogi kristinkerbell.com, kuhu panen aeg-ajalt üles oma näputöö tulemuse. See sai alguse püüdest õppida tänulikkust. Iga ümberõmmeldud ese või vilditud villahaldjas on loodud kindla põhjusega või kindlale inimesele. See on nagu meie ühise emotsionaalse teekonna materiaalne väljendusviis. Tänulikkust õpetas mulle endine hospiitsiõde, ameeriklanna Barbara von Normann-Coleman, kes järgnes oma armastusele ja tuli pensionieas Eestisse elama. Ta soovitas iga päev mõelda viiele asjale, mille eest olla tänulik. Ma hakkasin oma tänulikkust väljendama kolleegidele, valmistades neile villahaldjaid. Õmblemisel kasutan emotsionaalselt olulisi laste väikseks jäänud riideid ja õmblen neist näiteks nukuriideid või disainin midagi päris uut. Olen laste riietest välja lõiganud ka detaile ja mälestuseks alles hoidnud, et siis sobival hetkel need taas laste riietele kaunistuseks lisada. Tegelen süstemaatiliselt sellega, et mu pojal ja tütrel oleks lapsepõlvemälestused.
Kes sinu kõrval seisab?
Mu abikaasa on kaitseväelane ja kui ta oli Ukraina sõja puhkedes tööga hõivatum ja vähem kodus, küsis poeg, kas isa tuleb tagasi. Vastasin ausalt, et ma ei tea seda. Jõudsin arusaamisele, et olgu su ümber ükskõik kui tugev tagala, siis kaitseväelase abikaasana olen ma kriitilistel hetkedel ikka oma lastega üksi.
Toetasin sõja alguses Ukraina naisi ja lapsi palju. Vaatasin sotsiaalmeediast abipalveid ja aitasin võimaluste piires. Minu suurim nõrkus on see, et olen liiga emotsionaalne, ja see ei ole muutunud. Mul ei ole kasvanud paksu nahka.
Mind ehmatab, kui enesekeskseks ja ükskõikseks on inimesed just võõraste suhtes muutunud. Ma elan ja kasvatan oma lapsi põhimõttel, et alati tuleb teisi aidata. Eriti siis, kui sul endal läheb teistest paremini. Kui me kõik nii mõtleme, siis on lootust, et aidatakse ka meid ja meile kalleid inimesi.
Lisaks kutsun kõiki üles tegelema organiseeritult heategevusega. Nii on lihtsam aidata, sest ka selles vallas on tekkinud palju au- ja kasuahneid inimesi nii abiandjate kui ka -vajajate rollis. Seega, et mitte petta saada või teene asemel hoopis karuteenet teha, soovitan kõigil pöörduda vastavate kogukondade ja organisatsioonide poole.
Millega peaks EÕL praeguses ühiskonnas tegelema?
Ikka inimlikkusega. Selleks et õde kohtleks patsiente inimlikult, peab ka õde saama ennast inimesena tunda. Inimene pole võimeline teisi abistama, kui tema enda elulised vajadused on rahuldamata, kui ta on süsteemis pettunud või kui pere ütleb, et ta läheks tasuvama töö peale. Kui suudame õdesid kohelda kui inimesi, suudavad ka nemad oma töös inimlikud olla.
Artikkel ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirja Eesti Õde kevadnumbris.
