„Noorel inimesel ei saa midagi niimoodi valutada!“ Naine oleks hilinenud ravi tõttu peaaegu elu kaotanud

Apenditsiit ehk ussripikupõletik ehk rahvapärase nimega pimesoolepõletik ei ole naljaasi, seda teavad kõik. Aga kuidas üldse aru saada, milline kõhuvalu on ussripiku põhjustatud ja milline lihtsalt mööduv seedehäire?

Võrumaa seenetark Marje Mürk meenutab paari aastakümne tagust pimesoolepõletiku lugu, mis oleks napilt veremürgituse või hoopis teise ilma sattumisega lõppenud. Tal valutas kõht juba mõnda aega väga kummalisest kohast. Tüüpilise maainimesena aga ei tormanud Marje esimese asjana perearsti juurde, vaid katsus kõigepealt ise valutavat kõhtu ravitseda. Nii jõigi ta raviteesid ja sõi No-spad, mis aga eriti ei aidanud. Samal ajal käis ta saeveskis tööl edasi. Möödus umbes poolteist kuud, kuni ühe õhtuni, mil valu naise sõna otseses mõttes jalust võttis. Kraadiklaas näitas kehatemperatuuri mõõtes aga numbreid 35st kuni 40ni.

Sel laupäeva öösel helistas Marje kiirabisse, aga seal käratati, et noorel inimesel ei saa midagi niimoodi valutada. Kiirabi saadeti Marje juurde ainult sellepärast, et ekipaažil oli nagunii samasse kanti asja. „Midagi tarka nad öelda ei osanud, aga viisid mu igaks juhuks haiglasse. Seal oli diagnoos muidugi lihtne – tuleb noor naine valutava kõhuga, järelikult günekoloogiline mure. Leiti, et kõhuõõnes on mäda ja veremürgituse oht nii suur, et esmaspäeva poleks ma võib-olla näinudki,“ räägib ta. Järgmisel hommikul oli Marje ikka veel günekoloogilise patsiendina operatsioonilaual, aga günekoloog ei leidnud „oma“ piirkonnast midagi, vaid avastas hoopis kohe lõhkeda ähvardava ussripiku. „Kirurg lõikas selle suure porina saatel välja,“ eeldab Marje. „Tagantjärele tarkus on see, et ega keegi ju kõhuvaluga arstile ei lähe, kuigi mõnikord peaks. Või nagu mu perearst ütleb, et teie, maainimesed, tulete tohtri juurde ainul viimases hädas, kui hein tehtud, kartul võetud ja puud lõigatud.“