Kui on vaja tegutseda, ajab aju oma jonni. Terapeut selgitab, mida tunneb aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimene

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire teema kütab kirgi. Enamasti on juttu sellest, mismoodi see inimese käitumises väljapoole paistab. Mis aga toimub ATH puhul ajus ja teistes keha süsteemides, et mõned toimetused igapäevaselt nii viltu veavad ning endas ja teistes segadust tekitavad? Terapeut Ande Etti jagab soovitusi, kuidas ATH-ga paremini toime tulla.

ATH paljude hädade keskmes on raskused aju täidesaatvate funktsioonide töös. Need hõlmavad paljusid kasulikke võimeid, mille sujuvat toimimist vast kõik endale soovivad: tähelepanuvõimet, töömälu, enesekontrolli, plaanimist, prioriseerimist, tegevuste algatamist, kognitiivset paindlikkust, eesmärkide seadmist.

See pole nii ainult ATH-ga. Ka autismi puhul on just aju täidesaatvad funktsioonid need, mille puudujäägid mitmeid raskusi põhjustavad. Autismil ja ATH-l on muidugi hulga rohkem seoseid ja kattuvusi, mis tõttu leitakse tihti end sobitumas mõlema nimetuse alla.

Kui need funktsioonid ei tööta, nagu peaksid, võibki inimene istuda tunde arvuti taga, täiesti siiralt soovides ja kavatsedes oma tuludeklaratsiooni ära esitada, kuid ta ei suuda seda tegevust algatada. Samal ajal ei suuda ta ka oma tähelepanu ümber lülitada enda vajaduste eest hoolitsemisele, näiteks janu korral veejoomisele, kuigi vedelikupuudusest on tekkinud peavalu.

Raskus algatada tegevusi

ATH-ga inimesed kogevad midagi, mida inglise keeles nimetatakse task paralysis. Eesti keeles võiks selle kohta öelda ka „tardumine“. See on olukord, kui sa tahad midagi teha, oled motiveeritud ja plaanid seda teha, tahad seda kohe praegu tegema hakata, aga lihtsalt ei tee. Samas ise ei saa aru, miks sa ei ava arvutikaant, et tööle hakata. Sa lihtsalt ei suuda – aju ei tee koostööd. Tegevust algatada ei saa.

Tardumisel mängib rolli palju tegureid. Üks peamine neist on juba tuttavad täidesaatvad funktsioonid oma kapriisidega. Inimeselt võtavad võime tegevust algatada, selles püsida ja see lõpuni viia ka väljaspoolt tajutud surve, stress, ärevus ja vaimne väsimus. Tardumise olekusse aitab inimest suunata ka oma peas toimuv – kõik mõtted ja plaanid on korraga peas (ja ma mõtlen korraga!). Kõike tahaks kohe teha ja ühtegi ülesannet ei suuda tähtsuselt esimesele kohale asetada. Aju „jookseb kinni“ ning tulemuseks on see, et ta ei teegi midagi.

Kõrvaltvaatajale võib tunduda ilmselge ja lihtne, et „muidugi võta kõigepealt kõrbev puder tulelt, siis lonksa vett, sest sul on janu, ja alles siis mine süga nuruvalt otsa vaatavat koera“. ATH aju võib need hetkes asetada kõik ühele pulgale. Kuigi seesama inimene on mõistuse poolest võimeline need tegevused õiges järjekorras üles loetlema – ta võib olla isegi intellektuaalselt võimekam kui suurem osa inimesi –, siis selles olukorras ei mängi see rolli. Kui on vaja tegutseda, mitte arutleda, ajab aju oma jonni.