ONLINE-INTERVJUU | Kas depressioonikahtlusega peaks esmalt pöörduma oma perearsti poole? Perearst vastab lugejate vaimse tervise küsimustele

Vaimse tervise muresid on palju. Muret valmistab nii enda kui ka lähedaste tervis. Lugejate küsimustele vastab perearst Triinu-Mari Ots Laagri perearstikeskusest.

Millist vaimse tervise abi perearst pakub? Psühholoogide, psühhiaatrite juurde on järjekorrad väga pikad.

Vaimse tervise abi on mitmeetapiline – sõltub probleemist ja vajaminevast sekkumisest. Sageli piisabki vaid perearsti või vaimse tervise õe vastuvõtust, vajadusel saab perearst edasi suunata kas teraapiasse või mõnikord tõesti ka psühhiaatri juurde.

Vaimse tervise abi on natuke nagu püramiid, kus kõige all on esmaste toimetulekumehhanismide ja eneseabivõtete õpetamine, ärakuulamine, toetamine – seda kõike saab väga sageli teha juba perekond, kogukond. Järgmise sammuna kindlasti perearstikeskus. Kõrgemal tasandil on sekkumised – nii medikamentoosne antidepressantidega kui ka psühhoteraapia.

Perearstid on pädevad meeleoluhäirete korral ravimeid määrama ning vajadusel saab perearst patsiendi psühhoteraapiasse edasi suunata. Isegi kui alguses tundub, et spetsialiste on vähe ja abi pole kuskilt saada, on tihti abiks juba see, kui „pundart otsast harutama hakata” – ärakuulamine, valideerimine ja eneseabinippide õpetamine on esimene samm.

Vaimse tervise õde on spetsialist, keda tervisekeskustesse üha enam kaasatakse, ja nende abi on vaimse tervise murede korral väga asjakohane. Paljudel juhtudel piisabki sellest sekkumisest.

Ei ole võluvitsa, mis hetkega kõik hädad kaotaksid, ka psühhiaatri juures. Ikka tuleb sammhaaval vaimse tervise taastamise teekonda alustada – kõigepealt lähedased, kogukond, teadlikkus – ning kui on vaja meditsiinilist sekkumist, siis selleks on perearstikeskus õige koht.

Mismoodi säilitada eluisu, kui hooldan neljandat aastat koduseinte vahel haiget abikaasat. Võiksin käia täiskohaga tööl, osaleda lapselaste kasvatamises, kultuurielus. Kodunt välja on võimalik saada vaid siis, kui poeg saab vaba päeva võtta või valla sotstöötaja leiab kord paari kuu tagant võimaluse päevaks tulla. Kust saada abi?

Tõsi, et lähedase hooldamine võtab väga suure ressursi ja kurnab nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Omastehoolduse teema puudutab paljusid ja see on valdkond, kus riigina saame veel palju areneda.

Koduhooldajaid on meil väga vähe ja enamasti on see tasuline teenus. Tervisekassa toel on kättesaadav koduõendusteenus – see lahendab siiski vaid meditsiinilisi muresid, igapäevase hoolduse vaeva see teenus ei vähenda. Samuti rahastab tervisekassa õendusabi haiglates – tavaliselt saab kroonilise haigusega lähedase kasvõi ajutiselt panna õendushaiglasse, mis lähedastele mõneks ajaks hingetõmbeaega pakub. Selles osas soovitan perearstikeskusega nõu pidada, sinna teenusel suunamiseks on vajalik saatekiri ja paljudes osakondades võivad olla järjekorrad, kuid võib olla lähedase jaoks siiski üks õlekõrs.

Enda vaimse tervise seisukohtast tasub aga alati üle vaadata, et vaimse tervise vitamiinid oleksid kättesaadavad, hoida baasvajadused kaetud ja igas päevas oleks midagi rõõmutoovat ning seda positiivset võimendada.

Näen kõrvalt, et mees on läbipõlenud, närviline ja tujutu. Tahaksin, et ta pöörduks arsti poole, kuid seda ta ei tee.

See võib olla päris ebameeldiv tunne – näha lähedase muret ja tema suutmatust abi otsida. Ehk oleks abiks, kui üritate teda suunata õigetele internetilehekülgedele – nt peaasi.ee lehel on spetsiaalselt meestele ja nende vaimse tervisele suunatud lehekülg, palju podcast’e ja huvitavat lugemist, mis võiks mehes tekitada arusaama, et ka nendel teemadel on igati normaalne rääkida ja abi otsida. Ka võite alustada mehega ise kodus oma vaimse tervise heaolu suurendamist sealt lehelt leitud nippidega. Tal on kindlasti hea teada, et te tema pärast muretsete ja temast hoolite, nendel teemadel avatult rääkimine võiks olla hea algus. Kõlab kibedalt, aga aidata saab vaid seda inimest, kes on ise valmis abi vastu võtma.

Kahtlustan, et mul on depressioon. Kas esmalt peaksin pöörduma oma murega perearsti poole? Kas võimalik on saada saatekiri ka psühholoogi juurde? Sellisel juhul oleks visiiditasu mõistliku hinnaga, sest muidu maksab eravastuvõtt 60 eurot või rohkemgi.

Kui teil on juba kahtlus, siis tasub kindlasti sellega tegeleda ja abi saamiseks võimalusi uurida. Peaasi.ee lehel on palju infot ja erinevaid teste, mida võite teha. Nagu ma eespool kirjutasin – iga depressioon ei eelda sugugi psühholoogi vastuvõttu, väga palju saab teha ära inimene ise ja järgmisena esmatasand – perearst, pereõde, vaimse tervise õde. Kui perearst peab vajalikuks, et raviskeemi kuulub ka psühholoogi nõustamine ja/või psühhoteraapia, siis jah, ta saab teha sinna saatekirja, mis tagab tervisekassa kulul psühholoogi vastuvõtu. Kindlasti soovitan oma murest ka usaldusväärse lähedasega rääkida – lähedaste toetus on meeleoluhäirete ravi korral oluline tugi.

Kuidas saan aru, kas olen läbipõlemisele lähedal? Mida teha, et asi ei muutuks hullemaks? Käin praegu täiskohaga töö kõrvalt ka koolis ning sealt kuidagi tagasi tõmmata pole võimalik.

Meie elutempo on sageli väga kiire ja on perioode, kus meil kõigil on rohkem kohustusi või pingutamist. Õppimine koos töötamisega on kindlasti väsitav ja nagu ise tunnistate, täiskohaga töö ja kool – sinna ongi ülekoormus (ja sellega kaasnev stress) sisse kirjutatud. Kui see on midagi, mis on ajutine – ma teen seda selleks, et saada hea haridus, kaotamata samal ajal finantsiliselt –, siis seda võibki nii võtta. Jah, see on stressirohke, aga ma annan endast parima, et sellega toime tulla. Selleks jälgin, et mu ööuni oleks hea, ma liiguksin piisavalt, toituksin mitmekülgselt. Täiesti võimalik on raske periood üle elada ilma läbipõlemiseta. See kõlab nagu sprint, mida saab teha lühiajaliselt.

Pikemaks plaaniks selline elukorraldus tõenäoliselt jätkusuutlik ei ole ja siis tasub kindlasti vaadata, et enda tass oleks esimesena täidetud. Alati on abiks enda eesmärkide sõnastamine, elukorralduse teadvustamine ja plaani tegemine – kuidas ma saan elada mitmekülgselt aktiivset elu ilma oma tervist ohustamata. Ka meie piirid on erinevad, mõni talub sellist koormust pikemat aega, mõni lühemat aega – ei ole nii, et üks oleks sellepärast teisest parem või halvem. Igaüks tunnetab enda piiri kõige paremini ja teadliku lähenemisega oskame endale neid piire seada ja neist kinni pidada.

Pikas perspektiivis ei kõla teie elukorraldus tõesti jätkusuutlikuna, võtmesõna on tasakaal töö- ja puhkeelu vahel. Läbipõlemisest on samuti peaasi.ee leheküljel pikemalt kirjas – ehk leiate sealt mõne nipi, mis just teid kõnetab.

Kuidas teha nii, et kui õhtul voodis silmad kinni panen, ei hakkaks aju päevaprobleeme ketrama?

Päevaprobleemide lahkamine õhtul voodis on väga sage. Paraku ei aita see ei uinuda ega neid probleeme kuidagi lahendada. Üks nipp, mis võiks selle vastu aidata, on nn muretsemise aeg. Looge endale üks aeg, mis on loodud muretsemiseks – näiteks pool üheksa õhtul. Kui muul ajal hakkab aju muretsema või probleeme lahkama, öelge endale: „Ma mõtlen sellele pool üheksa.” Ja siis igal õhtul pool üheksa võtke paber ja mõelge läbi kõik probleemid, mis peas keerlesid, ning analüüsige, mis vajavad lahendamist ja millal. Kui midagi ei meenu, siis ka see on normaalne – järelikult ei olnud oluline. Kui see aga õhtul und oodates uuesti meelde tuleb, siis ütlete endale uuesti – ma mõtlen sellele homme muretsemise ajal.

Spetsiaalne aeg murede mõtestamiseks ja lahendamiseks aitab paremini kui murede eitamine. Uinumist soodustava vahendina võib proovida ka teadveloleku harjutusi, unemuusikat jms. Hea une hügieeni olulisusest saate lugeda taas tuttavast peaasi.ee lehelt.

Laps lõpetab üheksandat klassi ja on väga mures eksamite pärast. Muidu viieline õpilane on hakanud saama kontrolltöödes kolmesid, sest ütleb, et tal läheb tööd alustades kõik meelest. Näen, et see väga kurnab teda. Lapse koolis psühholoogi pole.

Koolikoormus võib lastele väga koormav olla, õppida on palju ja nõuded suured. Lisandub stress keskkooli sissesaamise pärast. Näen, et tal on juba üks asi väga hästi – tal on toetav ja mõistev lapsevanem. Ainuüksi sellest teadmisest võiks ta saada palju tuge. Võite omavahel arutada, kuivõrd hinded näitavad tema reaalseid teadmisi, ja talle korduvalt kinnitada, et teie toetus on talle olemas sõltumata tema õpitulemustest. Stressis inimene ei omandagi uusi teadmisi nii hästi, seega pinge ja stressi maandamine on väga oluline. Selge, et see on stressirohke aeg, ja kui seda ajutise pingutusena võtta, siis me tavaliselt suudame ennast ka rohkem mobiliseerida. Teadvustamine ja toetamine võib olla sellisel juhul täiesti piisav abi oma lapsele.

Samas on üheksanda klassi lõpetamine noore jaoks ka muus osas emotsionaalselt raske aeg. Kahtluse korral, et te ei tule üksinda tema vaimse tervise toetamisega toime, soovitan alati perearstikeskusega nõu pidada.

Koolipsühholoog soovitas lapsega pöörduda terapeudi või psühholoogi poole. 10aastane tütar keeldub tegemast koolitöid ja hoiab teistest eraldi, kodus nutab palju. Varem sellist probleemi pole olnud. Ütleb, et on väsinud. Kuidas ma leian lapsele psühholoogi või terapeudi? Kas perearst saab suunata psühholoogi juurde? 

Lihtne on öelda, et jah, perearst saab suunata psühholoogi juurde, aga laste teraapia pädevusega psühholooge on tõesti päris vähe. Kui käib kaasas ka väsimus, siis soovitan kindlasti perearstikeskusest alustada – tuleb välistada väsimuse orgaanilised põhjused.

Näen, et tema käitumine on teile samuti murettekitav, ta on eraldunud ja käitub varasemast erinevalt. Ehk saate esmaselt ise teda aidata? Selles vanuses lapsed ei oska sageli oma tundeid verbaliseerida, oma valu ja muresid sõnadesse panna. Mõnele perele sobib väga mängida nt tunnete kaartidega või metafoorikaartidega. Nende abil saab laps sõnastada oma hingevalu. Nii ehk leiate ka viisi, kuidas tema mure olemusest aru saada ja teda toetada.

Mida väiksem laps, seda suurem roll on perel ja lähedastel. Ükski psühholoog ei saa last panna „õigesti mõtlema” ega „õigesti tundma”. Küll aga saavad täiskasvanud alati suurendada oma teadlikkust lapse toetamisest ja temale toimivate eneseabinippide õpetamist. 10aastane on juba varateismeline, kes vajab oma tunnete ja kogetu valideerimist usaldusväärse täiskasvanu poolt. Alla 10aastaseid lapsi suuname me harva eraldi psühholoogile, pigem on see siis pereteraapia või muu sekkumine, kus õpetatakse ka vanemaid lapse emotsioonidega toime tulema.

Kas perearsti poole on võimalik pöörduda ka sõltuvusega? Olen märganud, et veinipudel saab õhtuti väga kiirelt otsa.

Kõlab nagu ohumärk ja kindlasti tasub sel juhul ühel või teisel viisil sekkuda. Juba see, et seda ise märkasite ja probleemiks peate, on hea näitaja – mure või sõltuvuse teadvustamine on esimene samm. Ka sõltuvushäirega inimest saab aidata – muidugi juhul, kui ta ise on valmis abi vastu võtma. Julgustan selle küsimusega kindlasti perearsti poole pöörduma. Lisaks perearstidele ja pereõdedele pakuvad alkoholitarvitamise häire nõustamist ja ravi üle Eesti 11 keskust. Selle kohta saab rohkem infot tervisekassa lehelt.

Mees kaotas sügisel töö ja uut pole õnnestunud leida. Minuga ta oma muredest ei räägi. Pigem vaatab õllepudeli põhja, mida nüüd läheb ühe asemel õhtuti neli. Kuidas saan talle abi leida?

Lähedase aitamisest kirjutasin natuke juba ka eespool. Saan aru, et mees on kinnine ja ei kipu neil teemadel teiega rääkima, mis teeb sekkumise kindlasti raskemaks. Võimalik, et mees tunneb ise suurt muret ja häbi oma töökaotuse pärast ja seetõttu ei taha ka sel teemal rääkida. Mõistan, et ka korduvad rääkidatahtmised võivad põrkuda tema ehitatud kaitsemüüri taha, aga ma siiski soovitan leida viis talle oma toetust ja tuge pakkuda. Alkohol ei ole kuigi jätkusuutlik stressileevendaja ja nii on oht, et lisaks töökaotusele tuleb mureks ka sõltuvushäire. Ehk õnnestuks ka temale näidata peaasi.ee lehel olevaid meeste lugusid, et veenda teda, et õige mees räägib oma muredest ja otsib abi. Head infot alkoholitabimise kohta saate ka alkoinfo.ee lehelt. Ning alati on abiks vaimse tervise vitamiinide koos üle vaatamine, hoolimata töökaotusest ja raskest ajast peab tagama, et ööuni oleks hea, inimene liiguks piisavalt ning toitumine oleks tervislik. Head suhted on tal teie näol õnneks olemas, saan aru – sellest on talle kindlasti suur abi. Kuid jällegi – paraku on see tema elu ja tema vastutus ning aidata saab vaid inimest, kes on valmis abi vastu võtma.

Lahutasin just abielu ja nüüd olen kahe lapse põhiline hooldaja. Lahkuminek tuli ootamatult. Tunnen, et ma enam ei jaksa, iga asi ajab nutma, proovin laste pärast olla tugev. Psühholoogi juurde minemiseks mul raha pole.

Kõlab kui päris stressirohke olukord. Sellist elumuutust ja vastutusekoormat ilma emotsioonideta võtta ei suuda vist küll mitte keegi! Ehk on abiks juba selle teadvustamine, et see ongi väga keeruline ja raske olukord, kuhu elu on teid pannud. See on täiesti loomulik, et selline asi ajab nutma. Märkan, et te proovite väga laste nimel olla tugev. Kõlab vapralt!

Ma ei tea, kui suured te lapsed on, aga on täiesti normaalne ka laste ees nutta – nutmine on elu osa. Nad ei peaks õppima, et nutmine on midagi häbiväärset. Sõltuvalt laste vanusest võite neile oma emotsioone selgitada – näiteks öeldagi, et ma olen praegu päris kurb, ärge muretsege, ma saan hakkama ja see läheb mööda, aga hetkel ma tahan lihtsalt nutta. Lapsed vajavad kindlustunnet, et see pole nende süü, lapsevanem ei nuta nende pärast ega nemad kuidagi seda ei põhjusta. Lastele tuleb seda alati ja korduvalt üle öelda: „See ei ole teie pärast, see ei ole teie süü.” See on uskumatu, millist süükoormat suudab üks laps endale ise genereerida, nähes õnnetut vanemat, seega tulebki koos nutta ja kallistada ja kinnitada, et lapsed pole süüdi. Keegi pole süüdi, elu lihtsalt on vahel selline, aga õnneks me armastame üksteist väga palju ja saame rasketest aegadest üle.

Vaimse tervise nõu saab oma perearstikeskusest, kust suunatakse teid vajadusel edasi psühholoogi või psühhiaatri juurde. Kui te olete ravikindlustatud, siis on abi teile tasuta. Nõu saab küsida ka peaasi.ee veebinõustamise kaudu.

Alustasin tervisliku eluviisiga, teen regulaarselt trenni, söön tervislikult, tunnen end suurepäraselt, energiat on palju, aga ema vangutab kõrvalt pealt, et raudselt on ortoreksia. Kuidas teda rahustada?

Näen siin taga ühe ema muret oma lapse tervise pärast. Küsimusest ei selgu, kui vana te olete, seega ema sekkumise piiri on raske öelda – noore lapse puhul on see igati tavapärane, et ema sekkub lapse toitumisse. Noore täiskasvanu puhul on selge, et igaüks teeb oma valikuid ise. Ja on vaid suur rõõm, kui need valikud on teadlikud ja tervislikud. Ehk tasub emaga koos maha istuda ja need teemad veelkord üle rääkida, tänades teda kaasa mõtlemise ja muretsemise eest. See on ju hindamatu väärtus, kui teil on keegi, kes teie tervise pärast muretseb! Saate talle kinnitada, et te teete seda teadlikult – näidake talle, et need ongi vaimse tervise vitamiinid – liikumine, tervislik toitumine. Ehk tahab ta kinnitust, et vajaminevad toitainegrupid on te menüüs kenasti olemas ja teie elu on tasakaalus. Võib-olla tahaks ka ema suunamist teadliku ja tervislikuma elu suunas?

Laps, 6aastane, sai ATH diagnoosi, aga minu vanemad ei usu sellistesse asjadesse. Väidavad, et see on pseudoprobleem. Laps on hästi aktiivne ja püsimatu, kuid see teeb vanavanemad närviliseks ja nad liigselt kurjustavad temaga. Mind süüdistavad, et ma ei oska last kasvatada. Jah, olen püüdnud nendega rääkida, kuid tulutult. Lihtsam on vist suhted mõneks ajaks katkestada.

Te elus on kindlasti keerulised ajad seoses lapse diagnoosiga. Samas mõned asjad loksuvad tõenäoliselt tänu sellele just paika. Tegemist on teie lapsega ja selge, et tema elu puudutavad otsuseid teete teie, mitte vanavanemad.

Head peresuhted on ka väärtuslikud, seega võiksite proovida neile öelda, et nende toetus on teile oluline ning selgitada, et ATH ei ole kasvatuslikult ravitav. Parim, mida vanavanemad saavad teha, on oma lapselast toetada ja kaasajastada oma teadmisi selle haiguse kohta. Ajal, kui nemad oma lapsi kasvatasid, ei olnud nii palju teadmisi ATH-st, seega on selge, et nemad omavad selles teemas teistsuguseid tõekspidamisi. Kas olete proovinud näidata neile mingeid teadusartikleid sellest valdkonnast, mis võiks nende maailmavaadet avardada?

Ka suhetes vanematega on hea oma piiride kindel paikapanemine – näiteks anda sõnum, et mõistate erinevaid seisukohti, aga teie jaoks on oluline, et teid aktsepteeritaks lapsevanemana. Kui te tunnete, et oma seisukoha selgeks tegemiseks tuleb neile aega anda, siis ka see on võimalus. Veelgi parem on, kui saate piirid paika panna nii, et lapsele jääks alles ka kvaliteetaeg vanavanematega.