„Arvasin, et õgimishood tekivad sellest, et mul on nõrk iseloom.“ Eesti naised avameelselt võitlusest söömishäiretega
(1)Söömishäireid ümbritseb hulk müüte. Võib tunduda, et söömishäired (buliimia ja anoreksia) on vaid teismeliste probleem. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Samamoodi on müüt see, et haiguse kulg on kõigil enam-vähem sama.
Ajasin juttu kolme täiskasvanud naisega, kes on söömishäirest paranemise teel. Minu vestluskaaslasteks olid buliimia diagnoosiga Getter (23) ja anoreksia diagnoosiga Signe (27) ning Kristel (41).
Millal sai sinul söömishäire alguse?
Getter: Juba 11-aastaselt ei söönud ma vahel mitu päeva, sest ma tahtsin kaalu langetada, olin ju enda meelest „nii paks“. Esimese suurema kaalulangetuse tegin läbi 17-aastaselt, kui kaotasin veidi enam kui ühe kuuga peaaegu 10 kg. See, mida võiks otseselt buliimiaks nimetada, tekkiski mul pärast seda ehk enam kui kuus aastat tagasi.
Signe: Umbes kolm aastat tagasi.
Kristel: Ligikaudu 13 aastat tagasi.
Kas tead, millest see alguse sai?
Getter: Sain juba lapsepõlves lähedastelt, näiteks vanavanematelt, palju kommentaare, et olen paks. Vanaisa oli selles osas väga julm, näiteks kui ma olin umbes 10–11-aastane, siis ta ütles, et mul on „pe*se nagu leivaahi“. Ema on mul ka olnud saridieeditaja, kes nii minu kui ka õdede kuuldes rääkis sageli sellest, kuidas ta on paks ja kaalu langetab. Väga varakult tekkis ajus seos, et paks = halb ja sale = hea...
