Südi naine, kes ei löö põnnama isegi kahe üksteise järel saadud vähidiagnoosi ees, plaanib elada 100-aastaseks. Anne lugu
(3)„Ma ei taha mõeldagi pensionile minekust, mul tuleb hirm peale! Mina olen inimene, kes mandub ilma tööta ära!“ hüüab Anne Artus. Ta õpib innuga uusi asju ega lase end takistada sellelgi, et sai mõne aasta eest üksteise järel koguni kaks vähidiagnoosi.
Neljakümnendates algas Annel enda sõnutsi teine noorus. „Nüüd olen 74 ega suuda seda numbrit uskudagi. 70 on uus 50!“ naerab ta. See on kindel mis kindel, et Anne tohutu tegutsemistuhina ja hea vormi taga on kirg aina uusi asju teada saada. Moodsal ajal öeldakse selle kohta elukestev õpe.
Näiteks tegi Anne endale ise selgeks raamatupidamise ja on töötanud sel alal juba 30 aastat. Enne pidas ta programmeerija ametit. Kui talle pakuti omal ajal programmeerijana tööd Soomes, siis ega Anne risti ette löönud, kuigi soome keelt ei osanud. Võttis ette neljakuulised keelekursused ja sai hakkama.
Pärast COVIDi põdemist jäi ta kimpu ärevushäirega. Hommikul silmi avades oli korraks kõik hästi, aga siis hakkas ärevus kohe tuure üles koguma. Süda kloppis ja söögiisu oli läinud. „Neid asju teeb uitnärv, kui reast välja läheb. Satud ärevusse, kuna sulle tundub, et sind rünnatakse, et sõna otseses mõttes ajab lõvi sind taga. Organism reageerib mingitele asjadele üle,“ meenutab Anne. Lõpuks leidis ta tuge psühhiaatrilt, kes soovitas ärevust leevendavaid harjutusi.
See periood oli alles Kolgata tee algus. Anne käis tervisekontrolliks tasulisi teste tegemas ja tal tuvastati rauapuudus. Perearst soovitas rauapreparaate juurde võtta, need aga ei aidanud. Kui Anne tundis, et ka kõhuga pole kõik korras, tegi ta igaks juhuks soolestiku peitvere testi. See näitas positiivset tulemust ja oli märk, et organismis võib midagi väga valesti olla.
Samal ajal helistas Annele juhtumisi ühiste lauluproovide asjus kontsertmeister Benno Margus, kes igapäevaelus töötab gastroenteroloogina. Kuigi ta oli just õige eriala arst, ei tahtnud Anne mehele oma terviseprobleemidest sõnakestki poetada. „Laulame koos ja siis ma lähen oma kõhujutuga tema juurde!?“ Vaevava väsimuse üle kaevata ta siiski julges ja jõudiski niiviisi uuringule. „Kui ma uuringunarkoosist juba toibusin, tuli Benno ja ütles: „Anne, sul on ju käärsoolevähk!““
Kahe nädala pärast oli ta juba operatsioonilaual...
