„Kellelgi pole voli kolleegil nägu täis sõimata. See on appikarje.“ Tiina Saar-Veelmaa arvates teeb meditsiinitöötajaid õnnetuks halb töökultuur

„Ükski meditsiinitöötaja, kes on sattunud juhirolli, ei taha meelega olla jube juht,“ tõdeb psühholoog Tiina Saar-Veelmaa. Ta näeb oma praktikas, et halb töökultuur on alati tagajärg mõne ressursi – kas aja, teadmiste või energia – puudumisele.

Haiglates on muster, et väga hea spetsialist ülendatakse sageli juhi rolli. Tegelikult on juhtimine täiesti omaette kompetentside komplekt. Kui seda oskust pole aega või võimalust arendada, siis ilmselgelt toob teadmatus varem või hiljem kaasa rahulolematuse, nii juhis endas kui tema alluvates.

Igal inimesel on tööl universaalne vajadus – ta vajab tuge, tunnet, et ei olda üksi. Väga tähtis on, et just haiglates ei jätaks tippjuhid ennast üksi. Tippjuhil peab alati olema majaväline mentor. Kui tal seda pole, ei jaksa ta ühel hetkel kuulata keskastmejuhte ning siis ei pöördu ka töötajad muredega keskastmejuhi poole. Kommunikatsiooni ainevahetus sumbub ja suhted muutuvad toksiliseks, sest inimestel pole võimalik end maandada. Meditsiinis on töökeskkond niigi vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt koormav.

Ideaalis läheb inimene pärast tööpäeva koju ja tunneb, et ta on küll väsinud, aga uhke ja õnnelik ning et hea päev oli. Seda tunnet ei anna kunagi töö üksi, vaid eelkõige kõik väiksed aga tähenduslikud kontaktid tööl – tugivõrgustik. Meie meditsiinisüsteemi iseloomustavad aga ülekoormus ja halvad suhted. Kahjuks on haigla töökeskkonnana seetõttu üks toksilisemaid. Juhtidel pole Eesti meditsiinisüsteemis enamasti aega, et kohtuda oma meeskonnaga üks ühele, teha nädala ja kuu kokkuvõtteid, tähistada võite või kuulata, kuidas inimestel läheb.

Iga töötaja vajab sellegipoolest ära kuulamist. Sageli ainus võimalus rääkimiseks on kohvinurgas kolleegile kirumine.

Kui arst või õde ei näe enda eneseteostust tervikuna, siis võivad tal pikka aega olla tööülesanded, mis teda ei kõneta ega arenda. See viib selgelt töötüdimuseni.

Kuhu kaob arsti empaatia?

Kehva juhtimise tulemus on ka meditsiinitöötajate tunnetatud puuduv eneseteostuse võimalus. Ka selle suunamine on oskusliku juhi pädevus. Kui arst või õde ei näe enda eneseteostust tervikuna, siis võivad tal pikka aega olla tööülesanded, mis teda ei kõneta ega arenda. See viib selgelt töötüdimuseni.

Töötüdimust on haiglates põhjalikult uurinud Soome teadlased ja leidnud, et kui sellega ei tegeleta, tekivad arstidel suured terviseriskid ja läbipõlemiseoht. Haiglates on väga palju rutiine ja ettekirjutusi, mida tuleb järgida, mis tekitab tunde nagu oleks arst masina osa. Lisada veel pinge ja ülekoormus. Nii tekib väga ohtlik kokteil, mis toob kaasa uued ohud.

Kui meditsiinitöötajate töötüdimuse risk jääb süsteemselt maandamata ning neil puudub vajalik tugi, mõjutab see kogu ühiskonda, sest see röövib arstilt empaatia – neil hakkab ükskõik, nad ei mõista enam kolleege, osakondade vahel info ei levi. See ei tähenda, et inimesed on halvad või valed, see näitab läbimõtlemata töökultuuri.

Erialaselt väga hea spetsialist, kuid inimesena keerukas

Suhtlemisoskus ja inimeseks olemine on üks aspekt professionaalsusest. Kellelgi pole voli kolleegil nägu täis sõimata või öelda inetusi, mida sageli haiglas juhtub. See on tegelikult appikarje – tagajärg sellele, et nii paljud asjad enne seda on läinud vales suunas.

Iga võimuvõitlus, teisest üle sõitmine vähendab koostöövõimet. Kui see juhtub meditsiinis, tähendab see potentsiaalselt ravivigu, mis on halva juhtimise tagajärg.

Ammu enam ei tööta juhtimissüsteem käsen-poon-lasen. Iga inimene on oluline. Kõik vajavad õigust kaasa rääkida, ennast arendada ja oma kogemusi peegeldada. See on eeldus, et teha enda tööd professionaalselt ja hästi.

Kellel kivi kinganinas pigistab?

Aasta tagasi oli Viljandi haigla vajaduse ees teha suuri muutusi, aga süsteem oli jäik ja iga liigutus põhjustas kolleegides pahameelt. Seda ajani, mil õenduses hakati rakendama kaasavat juhtimissüsteemi ja jagama infot õdedega avatult, küsima tagasisidet ja mõtestama tööd uuesti. See oli paljudele esimene kord, kui haiglas töötatud 30 aasta jooksul keegi õdedelt päriselt küsis, kuidas nemad asju näevad. See ei olnud ka küsimine suusoojaks, vaid kõik said enda mõtetele leevendust läbi mentori, kes oli iga õde eraldi kuulamas. Hiljem leiti ümarlaudades lahendusi, mis paneksid õed end oma töös hästi tundma.

Tõsi, alguses olid osad õed väga skeptilised ega tahtnud end avada, mida kaasav juhtimine eeldab. Tööõnn haiglas – naljanumber!

Läbi kaasamise jõudis Viljandi haigla selleni, et õed tunnevad, et nüüd nad on lõpuks võrdsed partnerid sellele organisatsioonile – ka neid kuulatakse.

Esimese kolme kuuga pärast kaasava juhtimisega alustamist muutusid õed teineteise suhtes lugupidavaks ja mõistmist tuli juurde. Tekkis heas mõttes naabrivalve, sest hakati panema tähele, kui kolleeg oli tõsine või morn ning küsiti, mis juhtunud on. Hakati rääkima päris teemadest, mis enne olid pühitud vaiba alla.

Tõsi, alguses olid osad õed väga skeptilised ega tahtnud end avada, mida kaasav juhtimine eeldab. Tööõnn haiglas – naljanumber! Lõpuks tulid pea kõik õed kaasava juhtimisega kaasa. Järgmisena liidetakse uudsesse juhtimissüsteemi ka hooldajad.

Juhid on meditsiinisüsteemis oma inimestest võõrandunud ka seetõttu, et kardetakse, et alluvad küsivad palka juurde, mida anda ei saa ning parem siis ei küsitagi, kuidas igaühel läheb. HappyMe kui kaasava juhtimise tööriista kogemus aga on, et raha pole kaugeltki esimene asi, mida inimesed küsivad. Nad tahavad hoopis, et neid märgataks.

Seda peaksid teadvustama juhid nii meditsiinis kui ka laiemalt teistes sektorites.