Miks inimesed ikkagi ise oma elu ei muuda, miks vajavad nad kõrvalist abi?

Esiteks pääsevad väga vähesed arsti juurde. Näiteks kardioloogi vastuvõtule saamisel on perearst üks filter, kuhu osa inimesi kinni jääb. See on Eestis probleem ja seetõttu jääb paljude haiguste ravi hiljaks. Inimesed ei oska tahta, et neid edasi suunataks. On tublisid perearste, kes suunavad, aga kahjuks ka vastupidiseid näiteid. Miks nad patsiente edasi ei suuna, sellele ma ei oska vastata.

Kirjutate, et inimese suurim vaenlane on tema ise – nii tegudes kui ka mõtetes. Miks me nii vastuoluliselt ja vahel ennasthävitavalt käitume?

Noorem põlvkond on üle viiekümnestest inimestest juba palju teadlikum. Üks mõjur vanemate inimeste puhul on meie ajalooline taak. Kasvõi see, et nad on terve elu söönud kartulit ja liha ning teevad seda siiani. Ja see on üks terviserisk. Toidu kogused on suured ja valik, kui palju mida süüa, vale. Inimesed kipuvad alluma harjumustele ja olema mugavad.