KOLUMN | Myrakas jõuludest: on ju lahe, kui kogu vahmiil ühise laua taga istub ja keskmisest veidramalt käitub
Mu laps on praeguseks juba noor täiskasvanu, aga minu jaoks jääb ta alati lapseks. Kuigi ta käib tööl, reisib mööda ilma ja ajab mingeid mulle arusaamatuid asju internetiavarustes, näen ma teda vaadates alati pisikest rõõmsameelset plähmerdist, kes oma pööraste mõtteavaldustega täiskasvanutel karbid kinni lõi või siis pööraselt palju nalja pakkus.
Vahel mõtlen oma lapse peale ka siis, kui teda parasjagu silmapiiril pole. Eriti tihti juhtub seda just sellisel ajal nagu praegu. Jõulud on ju ikkagi aeg armastada, aeg koos olla, aeg bla-bla-bla, teate küll. Ma võiksin siin silmi pööritades mingi läägemat sorti pidukõnega jätkata, aga pole erilist põhjust. Tõsiasi on see, et kui su peres on kõik korras, on iga päev pisut jõulude moodi ja siis pole vaja korra aastas peast lolliks minna ja end seibideks joosta. Vähemalt teoorias mitte. Tegelikult teab iga pereinimene, et lubadusest „sel aastal võtan rahulikult“ on sama lihtne kinni pidada, kui oli Benny Hillil mööda minna lühikesest kiilakast vanamehest, ilma et talle vastu lagipead poleks patsutanud.
