REISIKIRI | Ebamaine Kapadookia – ööd pudisevas luksuskoopas, päevad imetledes hiigelseeni, falloseid ja haihambaid

Maandume teisele planeedile õhtul kell kuus. Buss, mis meid lennujaamast Göreme linnakesse viib, meenutab kangesti neid, millega ka Türgis ringi sõidetakse. Siinsed asukadki on täpselt inimeste moodi. Maastik on aga nii pöörane, et kulunud võrdlus teise planeediga tabab naelapea pihta. Oleme Kapadookias.

Ööbima heidame koopasse, mille kohta majutusportaalis viisakalt koobashotell öeldakse. Mäe sisse tahutud kambrike mõjub hubaselt. Vaibake maas ning idamaine diivan ja suur voodi madalas, hämaras toas, mille seintesse on riiuliteks orvad õõnestatud.

Hommikuks on siin-seal põrandale – õnneks mitte voodisse – pudenenud liiva. Tufiliiva. Türgi „teine planeet“ just tufist tehtud ongi. Umbes 30 miljoni aasta eest laamendasid siin järgemööda kolm vulkaani, tuul, vesi ja erosioon. Nüüd kasvavad Kapadookia maastikel vulkaanilisest kivimist hiigelseened, võlurimütsid, fallosed, puseriti haihambad ja igasugu muud toredad moodustised, mida siin hellitavalt hoopis haldjakorstnateks kutsutakse.

Tuffkivim laseb end kergesti töödelda ja nii pole Kapadookias olnud mingit vajadust midagi ehitada ja püstitada, kui lihtsam on hoopis liigne välja toksida. Tufimaastikesse on aegade jooksul nikerdatud eluruume, kirikuid ja kloostreid, aga ka terveid maa-aluseid linnu. Viimastes on inimesed end ajutiselt vaenlase ja tagakiusajate eest varjanud juba ajast enne Kristust kuni 20. sajandini välja.

Hommikul enne päikesetõusu koopasuus olevast aknast välja vaadates avaneb Göreme kohta üsna ebatavaline vaatepilt...

Elamusterohkest Kapadookia-reisist koos lummavate fotodega, loe edasi juba artiklist.