Kas tasub tööl rääkida oma eraelu muredest, mis halvavad su töövõimet? Tööpsühholoog soovitab, kuidas peaks juht kriisi sattunud töötajaga käituma
Kodustega oma töömuresid jagada on loomulik, aga kas võtta töö juures jutuks käsil olev lahutus, lähedase raske haigus või raseduse katkemine? „Räägi nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik,“ soovitab tööpsühholoog.
Koolitajana tegutseva Katrini terviseprobleemid mõjutasid tema tööasju sedavõrd, et naine lasti kauaaegselt töökohalt lahti. Katrin oli läbimas ravikuuri, mis eelneb kehavälisele viljastamisele. Ta sai kangeid hormoonravimeid, mis tekitasid justkui kunstliku menopausi. „Nende rohtudega kaasnesid öised väga ebameeldivad kuumahood. Ma olin magamata ja tiksusin päeval nagu zombi, kergesti ärrituv ja hajevil. Töö oli viimane asi, mille peale suutsin tol ajal mõelda. Mõtted olid ju kogu aeg eelseisva protseduuri peal, lapsesaamise soov oli väga suur ja seljataga juba mitu ebaõnnestunud viljastamiskatset,“ meenutab naine.
Selline ärev olukord kestis nädalaid ja selle aja jooksul tuli Katrinil kolleegidega ette mitmeidki tuliseid sõnavahetusi ja neile põhjuseta nähvamisi. „Inimesed läksid muidugi ülemusele kaebama ja et firmal olid parasjagu keerulised ajad, otsitigi töötajaid, kellest lahti saada. Mind kutsuti vaibale.“
Ülemuse jutt Katrinile oli lühike: tema peale on tulnud palju kaebusi, nii mõnigi inimene plaanib tema pärast töölt lahkuda ja et ettevõttel on praegu kulude kärpimise aeg, siis Katrini ametikoht koondatakse. „Saingi sule sappa. Olin muidugi hirmus pettunud, aga samas ei tulnud mulle kordagi pähe, et kui oleksin selgitanud, miks ma niimoodi käitusin, oleks mind ehk mõistetud. Tol ajal ei mõelnud ma aga isegi hetkeks, et võiksin ülemusega oma terviseasju jagada.“
