Palga pärast seda tööd ei tehta. Päästja: see on missioonitunne ja soov teha midagi ära suure riskiga keskkonnas, kust ei pruugi eluga välja tulla

„Sel aastal on tulekahjudes hukkunud juba 33 inimest ja paljudel juhtudel oleks saanud õnnetust ennetada,“ ütleb Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo juhataja Aivar Kukk.

Just soov inimesi aidata on päästeteenistuses töötajatel ühine. Aivar mäletab, et kui ta 21-aastaselt peretuttava eeskujul Pärnu päästekomandosse tööle läks, pani üks pikkade vuntsidega pikk mees – vanema generatsiooni päästja – talle käe õlale ja küsis: „Noh, poiss, tulid päästeteenistusse tööle. Kas sa ikka psühhiaatri juures käisid?“ Esialgu naljakana kõlanud lauset hakkas Aivar mõistma hiljem. „Inimesed ei hakka päästjatena tööle, et kord kuus palka saada. See on missioonitunne ja soov teha midagi ära suure riskiga keskkonnas, kust ei pruugi isegi välja tulla. Ometi on päeva lõpuks hea tunne, et olen teinud midagi ühiskonnale kasulikku,“ on ta karjäärivaliku üle õnnelik. Ent see ei ole kerge töö.

Statistika ei halasta

Käesoleval aastal on dokumenteeritud 2963 toimunud tulekahju, milles hukkunuid on kokku 33. Päästeametil on välja kujunenud profiil inimesest, kes kõige tihemini tulekahjus hukkub. Tegemist on üle 60-aastase töötu ja suitsetava...