„Elama peaks iseendale.“

„Tundsin juba ammu vajadust suure muutuse järele,“ ütleb andekas artist Gerli Padar-Parmas. Mõistnud, et mingid asjad tema elus on tasakaalust väljas, tegi Gerli hiljuti ühe olulise valiku.

Selles on midagi müstilist, kuidas üleni mustas Gerli saabub keset novembripimedat pärastlõunat pea inimtühja rannarestorani. Akna taga mustad lained ja märg tuul, mähkub ta sooja pleedi ja tellib jasmiiniteed.

Olgugi et Gerli graafik on ülitihe, tuleb ta intervjuule otse uinakult („Magasin vist oma 15 minutit!“), tundudes veel veidi unisena. Mõttelt on ta aga vahe, väljenduselt erakordselt selge. Sel sügisel on ta võtnud aega, et endasse vaadata. Kõige muu kõrvalt, mis käsil.