Kui nohust saab põsekoopapõletik: kuidas leevendada ja ennetada? Mis puhul on vaja kiiret arstiabi? Kogemuslood ja arsti nõu

„Olin täiesti veendunud, et mul on mingi kohutav ajuhaigus ja mind ootab surm,“ kõlab meenutus lapseea põdemisest, mis algas süütu nohuga. Ebameeldiva näovaluga põsekoopapõletik võib tabada nii lapsi kui ka täiskasvanuid ja hooletusse jätmise korral krooniliseks areneda.

Õpetajana töötav Heli (45) on põdenud põsekoopapõletikku kaks korda. Esimene tutvus selle haigusega toimus umbes kümneaastaselt. „Mäletan, kuidas vaevlesin ühel jõuluvaheajal meeletu otsmikuvalu käes. Millegipärast ei julgenud ma kellelegi rääkida, kui kohutav mul on olla. Keetsin endale nõgeseteed ja katsusin selle lürpimisega valust lahti saada,“ kirjeldab Heli. „Teejoomine ei mõjunud sugugi, õige varsti olin täiesti veendunud, et mul on mingi kohutav ajuhaigus ja mind ootab surm. Jätsin mõttes perega hüvasti, sest ega ajuhaigus ole ju naljaasi.“

Tookord väikse tüdrukuna Heli muidugi ei teadnud, et tegemist on nohu tagajärjel tekkinud põsekoopapõletikuga. Vaheaja lõpuks „kohutav ajuhaigus“ taandus, kuid mälestus valutavast otsmikust jäi. Alles aastaid hiljem diagnoosis Heli endal tervishoiukäsiraamatust leitud kirjelduse järgi põsekoopapõletiku.