Saaks see juba läbi

Olen viimasel ajal olnud vastik pahur küünik, eriti kui asi puudutab jõule, mis algavad USAs juba septembris. Kõigepealt ilmuvad igale poole väikesed käsitsi kirjutatud sedelid, mis pakuvad jõuluvalgustite ülespaneku teenust. Siis hiilivad reklaamid veebi ja telesse ning kutsuvad inimesi üles kulutama raha rämpsule, mida nad ei vaja, ja inimestele, kes neile ei meeldi.

Siis vahetuvad Starbucksis joogid ja iiveldama ajavalt magusa Pumpkin Spice’i asemele tuleb veelgi jäledam Peppermint Stick. Inimesed hakkavad ehtima oma maju Hiina pahnaga, mis näeb piltidel küll kena välja, aga rändab pärast hooaja lõppu otseteed prügikasti. Ja ameeriklased manavad näole võltsi, „jõulurõõmsa“ naeratuse, mis haihtub niipea, kui nad peavad kaubanduskeskuse ees tund aega parkimiskohta ootama. Mina aga vaatan ringi ja pähe tuleb vaid üks mõte: „Saaks see ometi kord juba läbi.“

Ent ma olen ka muidu pidevalt pahur, eriti kui võrrelda 20 aasta taguse ajaga – tõeline menopausis Grinch, kes teatavasti varastas jõulud. Kui 30. eluaastatel sumpasin pidevalt suurte tunnete voogudes, siis nüüd olen ma tusaselt podisev katel, mis läheb pulbitsedes keema just pühade ajal. Minu meelest on ameeriklased sel aastaajal kohutavalt ärritavad ja teesklevad, et elu on siin endiselt hea. Vahest teeb jõululaulude kuulamine poolteist tundi kestvas liiklusummikus või jõulumargi nägemine 750dollarilisel elektriarvel tuju pisut paremaks, kuid oleme endiselt tunnistajaks impeeriumi hukule. Võid küll kuu aega järjest paska võltskalliskividega kaunistada, aga kui jaanuar saabub, on pask endiselt pask.