Saaks see juba läbi
Olen viimasel ajal olnud vastik pahur küünik, eriti kui asi puudutab jõule, mis algavad USAs juba septembris. Kõigepealt ilmuvad igale poole väikesed käsitsi kirjutatud sedelid, mis pakuvad jõuluvalgustite ülespaneku teenust. Siis hiilivad reklaamid veebi ja telesse ning kutsuvad inimesi üles kulutama raha rämpsule, mida nad ei vaja, ja inimestele, kes neile ei meeldi.
![Kristi Luik on USAs elav kolumnist, kelle sulest on Eestis ilmunud raamat “Veidrike printsess”. Tema lapsed on kooliealiseks sirgunud ja Kristi mõtteis mõlgub plaan koos perega vähemalt aastaks Eestisse kolida – tema süda on just siin. Kristi Luige lugusid tõlgib Tiina Aug.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/1b0821a0-f0b4-11ec-925e-8d354d044986.jpg?noup&w=1200&h=711&fx=0.496353&fy=0.353679&ch=0.3746&cw=1&cx=0&cy=0.1567&r=16:9&rotate=0&flip=0)
Siis vahetuvad Starbucksis joogid ja iiveldama ajavalt magusa Pumpkin Spice’i asemele tuleb veelgi jäledam Peppermint Stick. Inimesed hakkavad ehtima oma maju Hiina pahnaga, mis näeb piltidel küll kena välja, aga rändab pärast hooaja lõppu otseteed prügikasti. Ja ameeriklased manavad näole võltsi, „jõulurõõmsa“ naeratuse, mis haihtub niipea, kui nad peavad kaubanduskeskuse ees tund aega parkimiskohta ootama. Mina aga vaatan ringi ja pähe tuleb vaid üks mõte: „Saaks see ometi kord juba läbi.“