KOLUMN | Myrakas „lihaturust“ spordisaalis: oluline on mitte liiga pikalt peeglisse vaadata ja teha rahu oma kehaga

Sportimine on üks veider tegevus. Inimene lihtsalt võtab kätte ja pistab suvalises suunas punuma. Ilma igasuguse eesmärgi ja tulemuseta.

No vähemalt näiliselt. Ma saan aru, et pärast on endal hea tunne ja puha, aga ühiskonnale sellest mingit kasu ei tõuse. Jajah, vähem koormatud tervishoiusüsteem ja jutud. Ärme nüüd teemat päris peeneks ka laseme.

Vabas õhus sportijad on veel enam-vähem talutav vaatamine. Alati võib ju ette kujutada, et jooksjat ajab taga mõni psühhopaat või et jalgrattur väntab poodi vorstijupi järele. See, miks tal veidrad neoonvärvides liibukad jalas on, jäägu juba moepolitsei lahata. Aga vaat hoopis hullemad lood on treeningsaalidega. Ja uskuge mind, ma tean, millest ma räägin. Nimelt olen mina üks neist pooletoobistest, kes topib riided ja rätikud kotti ning sammub sirgel seljal – ei, mitte sauna – rauahunnikuid ja elektrifitseeritud piinapinke täis hoonesse. Vabatahtlikult, muide!