Rõõm kõige raskema sammu järel

„Tantsutreeneri tööd ma kindlasti teha ei tahtnud,“ ütleb naerdes tantsutreener Jane Kensap-Künnapas. „Seda peeti mingiks lisaasjaks, mida on paslik teha vaid päris töö kõrvalt.“

Tantsimisega alustas Jane juba seitsmeaastaselt, kui tema klassijuhatajaks sattus rahvatantsuõpetaja. Võistlustantsuga hakkas tüdruk paralleelselt tegelema kolmandas klassis. Karikate ja medalite kõrval peab Jane oma suurimateks saavutusteks distsipliini ja suurt töövõimet, mille tantsuga tegelemine talle andis.

Pärast võistlustantsija karjääri lõpetamist kutsuti Jane treeneriks ning kohe tegi ta ka ära tantsuõpetaja ja treeneri kutse. „Mõte oli teenida ülikooli kõrvalt raha, kuni „päris tööle“ lähen,“ jutustab naine. „Sel ajal valitses mentaliteet: oled treener küll, aga mis tööd sa teed?“