Kristi Luik kuulsuse- ja tähelepanusõltuvusest: pole midagi ligitõmbavamat inimestest, kelle üle saab irvitada

On olemas uimasti, mis on inimeste seas levinum kui alkohol, mille tarvitamine on ajakulukam kui marihuaana pruukimine ja millest on peaaegu sama võimatu loobuda kui heroiinist. Näeme selle sõltuvuse käes kannatajaid paratamatult iga päev.

Vahest ei hävita nad oma elu sel viisil nagu tavalised uimastisõltlased, aga nad mõjuvad ülimalt ärritavalt kõigile enda ümber. Inimesed, kes on sunnitud neid päevast päeva vaatama, viskavad nende sõltuvusele ainult hagu alla. Need sõltlased ilmuvad me silme ette iga kord, kui teeme lahti teleka või heidame pilgu oma telefoni või mõnda ajakirja. Ma räägin muidugi kuulsuse- ja tähelepanusõltuvusest.

Igaks juhuks ütlen, et ma ise pole selle tõve suhtes sugugi immuunne. Nooruses ei tahtnud ma pikki aastaid muud, kui et mind märgataks ja jumaldataks. Siis taipasin, et isegi kui sind märgatakse, ei tähenda see veel, et sind jumaldatakse. Aga seegi variant sobis mulle. Ma ei oskagi täpselt selgitada, miks ma nii väga tähelepanu ihkasin. Krooniliselt madala enesehinnanguga inimesena tekitas tähelepanu minus tunde, et olen päriselt olemas.