Tartumaal elav bussijuht Ain (53) sai umbes seitse aastat tagasi diabeedi diagnoosi. Arst kirjutas ravimid, mida mees üritas ka võtta, kuid õige pea lõi ta käega – tabletid panid kõhu valutama. Selle asemel katsus Ain toitumist jälgida ja veresuhkru hüppeid lihtsalt ignoreerida. „Ega ma seda diagnoosi väga tõsiselt võtnud, pigem oli endiselt tunne, et meri on põlvini nagu noorena,“ tunnistab ta. Ainil oli diagnoosi ajal umbes 20 kilo liiast...


Psühholoog Liis Müürsepp tõdeb, et tervisest rääkimine ongi keeruline ja mitte ainult pereringis, vaid veelgi enam väljaspool seda. Võib juhtuda, et kroonilise tervisehädaga inimest hakatakse identifitseerima tema haiguse järgi, näiteks vaimse tervise häirega inimest hulluks pidama, ja just seepärast varjatakse terviseprobleeme küllalt sageli. „Tihti teevadki seda näiteks neuroloogiliste häiretega inimesed. Autismispektri häire diagnoosiga inimene suudab ära õppida, kuidas oma eripärast tulenevaid raskusi varjata või maskeerida. Seetõttu ei pruugi kõrvalseisja alati teada, et teisel tema kroonilisest häirest tulenevalt mingisuguseid takistusi esineb. Sama lugu on näiteks diabeedi ja veel väga paljude haigustega,“ räägib Müürsepp. Eriti osavalt õpitakse haigust maskeerima siis, kui diagnoos saadakse noorelt....

Kuidas rääkida oma haigusest lastele, kaasale, kolleegidele? Kuidas leppida sellega, et elu pole enam kunagi endine? Loe kõigest lähemalt juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid