Saatusehoopide eest ei ole keegi kaitstud. Kuidas tõusta jalgele, kui elu su täiesti maha lööb? „Valu ei saa peita, unustada või edasi lükata,“ ütleb psühhoterapeut.
Õpetajana töötava Maili vanemate abielu jäi küllalt lühikeseks, ainult 19 aastat saidki nad käsikäes käia. Maili meenutab, et tema vanemad olid tõepoolest terviku kaks poolt – lõpetasid teineteise lauseid, hoidsid käest kinni ega väsinud kunagi teisele silma vaatamast. „Nad tegutsesid samal alal, töötasid külg külje kõrval, arutasid koduski tihti kirglikult tööasju. Täiendasid teineteist suurepäraselt,“ räägib ta.
Maili õppis gümnaasiumi eelviimases klassis, kui klassijuhataja ta matemaatikatunnist välja kutsus ja teatas, et Maili isa oli ootamatult töö juures kokku kukkunud. Infarkt viis 54aastase mehe jalapealt. Sellest on praeguseks kümmekond aastat möödas, aga Maili ema ei ole endist elurõõmu tagasi saanud. „Ema ja isa olid koos kuidagi helged, neil oli silmanähtavalt tore. Ja see helgus on emast kadunud. Ta hoiaks nagu kinni kunagistest mälestustest ja võib-olla kardab, et rõõmu tunda ei ole tema olukorras enam kohane.“
Maili ema on paljude aastate jooksul kinnitanud, et ei taha enda kõrvale enam kunagi mitte kedagi. „Ta ütleb, et ei taha tuhmistada oma mälestust kellegi kolmandaga ja et ta ei suudaks armastada kedagi nii nagu oma lahkunud abikaasat. Muidugi on tal aastate jooksul kavaleriks pürgijaid olnud, sest ema on ju endiselt aktiivne ja ligitõmbav naine, kuid tema süda on kinni. Ta ütleb, et sinna ei teki kunagi ruumi.“
Kõrvetavalt valusana toob Maili välja ka oma lapsepõlvekodu loo...
Loe edasi juba artiklist Maili ja Kalle lugusid ning psühhoterapeut ja leinanõustaja Meeli Laane nõuandeid. Miks ütlus, et aeg parandab kõik haavad, on vale? Kuidas leinast ja mistahes muust suurest kaotusvalust läbi minna ja see endas läbi „protsessida“? Mida kõrvalseisjad ei tohiks teha ega öelda, ja millest tegelikult abi on?
