Õnnelik iga päev, sest näeb

Kaksteist aastat tagasi, mõni päev enne jõule, jäi toona 26aastane Inna haigeks. Arvas, et küllap on viirus. Oksendas kaks päeva jutti ja lootis, et ehk läheb paremaks. Läks aga hoopis hullemaks.

Virumaal elav naine oli oma noorema pojaga üksi kodus, kui ta pead läbistas mingi ragin. Kuskil parema silma taga oli valu nii pöörane, et isa sõidutas tütre kohe Tallinna Mustamäe haiglasse.

„Ma olin seni olnud terve nagu purikas. Olin väga poisilik tüdruk, mu sõbrad olid enamikus poisid, kellega ronisime puude otsas ja madistasime niisama. Mu lemmikspordiala koolieas oli võrkpall,“ räägib Inna oma elust enne pöördelisi muutusi. Ta töötas pärast hotellimajanduse eriala lõpetamist kuus aastat spaas. Pakkus rahvale iluteenuseid, mähkis spaasse tulijaid muda või šokolaadi sisse lootuses, et kliendid väljudes lausa pakatavad õnnest ja tervisest. Tema enda tervisega olid elul aga omad plaanid.