"Meie lastel on vaja hankida endale töö, mida tehisintellekt üle ei võta, ja katsuda elada riigis, mida ei juhi diktaator"
(48)Tahaksin öelda, et olen 13 aasta jooksul emaduse kohta paljutki õppinud, aga just siis, kui arvad, et oled asjadest aru saanud ja võid pugeda kurnavasse, ent etteaimatavasse rutiini, kasvavad su lapsed suuremaks ja veeretavad su teele uue sahmaka probleeme.
Olen jõudnud lekkivate mähkmete ja moosiste autoistmete juurest lahinguteni, mis keerlevad äppide vanusepiirangute ja ninarõngasoovi ümber. Ausõna – asjad, millega ma praegu kokku puutun, on nii veidrad, et ma poleks osanud neid ettegi kujutada, kui öösel poolmagades tütrele lutipudeleid soojendasin.
On vägagi kummastav olla ema internetiajastul. Näen Instagramis ja Tiktokis läbipaistvates valgetes öösärkides emasid, kes küpsetavad laitmatult puhtas maaköögis koos oma hoolitsetud punapõsksete lapsukestega rõõmsalt tervislikke küpsiseid, ja suudan mõelda vaid üht: „Eks proovi teha sama kümne aasta pärast.“ Lapsi on lihtne näidata just säärastena, nagu tahad, kui nad on väikesed. Kui tahad toppida oma kolmeaastase kallisse, linasesse, äsja triigitud pükstükki ja talle lilled juustesse torgata – viieks minutiks, kuni ta kogu kupatuse ära määrib –, siis seda annab korraldada. Nüüd tehke sedasama mässumeelse, musta silmalaineriga paksult mukitud 13aastase tüdrukuga, ja te avaldate mulle tõesti muljet. Eks näis, kui suures vaimustuses on lapsed teie „tervislikest“ küpsistest, kui nad bensiinijaamast ostetud väärt kraami maitse kord juba suhu saavad. Teie suurepärased, loodusest inspireeritud kunstiprojektid võivad leida endale vastase, kui lapsed avastavad mõne virtuaalse mängukeskkonna. Ma ei ütle, et selliste igati kasulike asjade tegemine oleks iseenesest halb, aga te loote nende abil kontrollitud mulli, mis ei peegelda tänapäevase maailma realiteete.
Reaalne maailm pole aga praegu just suurepärane koht, nii et mõistan vaistlikku soovi luua lastele võltsmaailm...
