Elu olgu kunstiteos igas eas

Kahekümneseks saada oli mul väga hea meel. Kolmekümneseks enam mitte nii väga. 28. sünnipäeva järel tundsin, et enam vanemaks saada küll ei tahaks. 40. sünnipäev oli mu elus ehk kõige raskem.

Raske mitte ainult numbri enda pärast, vaid sellepärast, et jäin jälle üksi. Vaid paar nädalat enne naiste jaoks hirmsat 40. sünnipäeva leidsin ühel õhtul Tartust Tallinna jõudes, et mehest, kellega olin elanud koos kolm aastat, on järel vaid radiaatori peale kuivama pandud käterätt.

Samal ajal ootas mind ees saatesari, mis päästis mu ETVst koondamisest – „Reisile sinuga“. Olin hirmunud ja ahastuses. Oleksin tahtnud rääkida oma katkisest hingest, tulevikukartusest, üksildasest teest vanaduseni, aga selleks polnud aega ega võimalust. Pidin mõtlema esimesele salvestusele! Pidin tegema õnneliku ja enesekindla näo, saatma saates kokku saavaid paare reisile ja ehk ka armastust täis ühise tuleviku suunas.