Myrakas reisimisest: olen näinud mehi, kes järsku nii peenelt pirtsutama kukuvad, et tõmba neile või roosa seelik selga

Ma jumaldan reisimist. See on võimalus mõneks ajaks argijamad kõrvale heita ja täiel rinnal elu nautida. Teised rapsivad armutult tööd teha, aga sina lihtsalt oled. Oled nagu kiluniru, kellel õnnestus kalamehe võrgust välja siputada.

Muheled ja oled ja sul on täiesti ükspuha sellest, et rahakotist kaarleek välja käib ning numbrid pangaarvel vääramatult nulli suunas kahanevad. Sest seiklus alles kestab ja Eesti oma halli ja madala taevaga on kusagil kaugel tuhandete kilomeetrite taga. Ja võib-olla teda polegi olemas, äkki ta polegi päris? Ah, vahet pole! Las minna! Kõlab sama jätkusuutlikult nagu Briti poissmeeste väljasõit Tallinnasse, aga selline emalaevast eemaldumine on inimese vaimsele tervisele tegelikult hädavajalik. Reisipohmell, mis kodumaale naastes tabab, näitab vaid seda, et selja taga on üks kuramuse äge puhkus.

Ma olen õppinud aastatega oma puhkusereisi aina rohkem nautima, aina enamat sellest välja imema. Mõistan iga korraga paremini reisipsühholoogiat ja oskan tupikpunktidest välja tagurdada. Esiteks on täiesti kindel see, et paaril esimesel päeval sa veel puhata ei suuda. Ikka lohisevad nähtamatu kummipaelaga sabas töömõtted ja põhjendamatud hirmud selle ees, kas seekordne puhkus küünib möödunud aasta elamustega samale pulgale või päädib üksteist kuud mõõdutundetut ülemuse ülistamist samasuguse tulemusega nagu Jaan Tatikal paekivist sealiha tootmine. Lollidel mõtetel tuleb lihtsalt minna lasta. Mida vähem põed, seda tervemana elust läbi purjetad, nii lihtsalt on. Tšill!