Looduspargis töötav Kristi Luik: mida rikkam ja võimukam on mees, seda rohkem meenutab tema pere ülesehitus primaatide oma

Ma töötan looduspargis ja ehkki see enamasti meeldib mulle, võib töö vahel olla ka väga igav. Nagu loodus ise, kõigub ka tööpinge, mis võib hektilisest ja stressavast taanduda hullutavalt loiuks.

Kuigi ma hindan mitmekülgsust, tuleb ette aegu, mil otsin endale meeleheitlikult tegevust, et päevad kiiremini õhtusse veereksid. Inimesena, kes armastab parke, tahaksin üleni loodusesse sulanduda, aga metsloomad minu pargis on piisavalt targad, et ilmuda välja üksnes siis, kui kõik inimesed on lahkunud ja me pargiväravad lukku keerame. Tavaliselt on parim, mida me looduse heaks teha saame, see lihtsalt rahule jätta. Aga leidub üks liik, kellel pole midagi pisukese põnevuse ja närvikõdi vastu, ja nii otsustasingi saada sõbraks mõne varesega. Nagu enamik inimesi, on nad rohkem huvitatud oportunismist kui üksindusest.

Internet on tulvil lugusid varestest, kes hakkavad inimesele, kes neid toidab, kingitusi tooma. Nad tassivad talle igasuguseid läikivaid asju: pudelikorke, fooliumitükke, kaotatud kõrvarõngaid. Minu varesed – ehkki nad tunnevad mu ära ja jälgivad mind, kui ma pargis olen – pole mulle kunagi kinkinud midagi muud peale varesesita ja lahtiste sulgede...