Muidugi lubab Margit endale – ja ka teistele –, et see oli viimane kord, kui ta ennast talitseda ei suutnud. Viimane karjumine laste peale, viimane uksepaugutamine kaasaga sõneldes või viimane rusikaviibutamine liikluses. Mõnda aega suudabki naine tasakaalukas olla. „Koguni nii, et mind ei vii endast välja mingisugusedki teismelistega seotud probleemid. Või suudan vaidluse emaga ära tasandada enne, kui see paisub tüliks, ega lähe kaasa abikaasa pahurdamisega,“ räägib ta. „Teinekord aga piisab sõna otseses mõttes piisakesest ja ma plahvatan. Kriitiline aeg on siis, kui olen väsinud: näiteks saabun pärast kurnavat tööpäeva koju ja seal ootab mind masendav segadus – hulk toimetusi, mille kodus olijad võinuksid ju ära teha.“

Impulsiivsus on osalt geneetiline, osalt kujunenud keskkonna mõjul, selgitab psühhoterapeut Teele Ööbik. Impulsiivsel inimesel närvisüsteemi pidurdusmehhanism teatud olukordades ei tööta. „See võib sõltuda tema isikuomadustest või olla seotud ka psüühiliste eripärade, näiteks traumadega,“ ütleb Ööbik.

Muidugi saab oma emotsioonidest juhitud käitumist ka muuta. Kuidas plahvatusi vältida? Milline mõju on sel lastele? Kuidas hoopis laste emotsioonipursetega talitada?

Edasi lugemiseks osta artikkel!