Mehed ülemisel oksal

Ma töötan looduspargis ja ehkki see enamasti meeldib mulle, võib töö vahel olla ka väga igav. Nagu loodus ise, kõigub ka tööpinge, mis võib hektilisest ja stressavast taanduda hullutavalt loiuks.

Kuigi ma hindan mitmekülgsust, tuleb ette aegu, mil otsin endale meeleheitlikult tegevust, et päevad kiiremini õhtusse veereksid. Inimesena, kes armastab parke, tahaksin üleni loodusesse sulanduda, aga metsloomad minu pargis on piisavalt targad, et ilmuda välja üksnes siis, kui kõik inimesed on lahkunud ja me pargiväravad lukku keerame. Tavaliselt on parim, mida me looduse heaks teha saame, see lihtsalt rahule jätta. Aga leidub üks liik, kellel pole midagi pisukese põnevuse ja närvikõdi vastu, ja nii otsustasingi saada sõbraks mõne varesega. Nagu enamik inimesi, on nad rohkem huvitatud oportunismist kui üksindusest.

Internet on tulvil lugusid varestest, kes hakkavad inimesele, kes neid toidab, kingitusi tooma. Nad tassivad talle igasuguseid läikivaid asju: pudelikorke, fooliumitükke, kaotatud kõrvarõngaid. Minu varesed – ehkki nad tunnevad mu ära ja jälgivad mind, kui ma pargis olen – pole mulle kunagi kinkinud midagi muud peale varesesita ja lahtiste sulgede. Nad ootavad mind hommikuti ja tulevad üsna lähedale, kui ma neile mandleid annan, aga jäävad siiski turvalisse kaugusse. Kuigi mu lootus luua mõtestatud side teise intelligentse liigi esindajatega hakkab luhtuma, on neid siiski huvitav vaadelda – mitte niivõrd seda, kuidas nad suhtlevad minuga, vaid kuidas nad suhtlevad omavahel.