„Öeldi, et diabeediga tippsporti asja pole.“ Eesti võrkpallikoondise põhimängija Robert Viiber tõestab, et see tõbi ei takista teda milleski

„Just sport on olnud mul diabeedi haldamisel suureks abiks,“ ütleb Eesti võrkpallikoondise põhimängija Robert Viiber, kes sai diabeedi diagnoosi üheksandal eluaastal.

Robert on elanud diabeediga nüüdseks juba 17 aastat. „Väiksena öeldi mulle, et diabeediga tippsporti asja pole,“ meenutab 26aastane Robert. Ka praegu kohtab diabeediga atleete tema sõnul harva. „Ilmselt kardetakse, et ei saada tippsporti tehes diabeedi haldamisega hakkama. Ka ma ise tunnen vahel, et ei saa igale mängule minna ühtmoodi hea enesetundega.“

Diabeedist hoolimata on maailma tippu murdnud näiteks tennisist Alexander Zverev ja jalgpallur Nacho Fernández. Ka Robert on tegelenud tippspordiga suure osa senisest elust – mänginud hoolimata keerulisest haigusest näiteks Prantsusmaal, Tšehhis, Itaalias, Portugalis, Rumeenias. Alates 2015. aastast kuulub ta Eesti võrkpallikoondisesse. Viimastel aastatel on leiba teeninud välisklubides ja möödunud hooajal mängis Rumeenia kõrgliigaklubis SCM Craiova.

Robert tunnistab, et nooremana ta oma diagnoosi pärast eriti ei muretsenud ega suhtunud ka tervise jälgimisse kuigi tõsiselt – selline muretus on ilmselt iseloomulik enamikule noortele. „Kuid tunnen, et just sport on olnud mul diabeedi haldamisel suureks abiks. Nii diabeeti põdevale inimesele kui ka sportlasele on tervislik toitumine ja füüsiline aktiivsus väga olulised, samuti tulevad kasuks kindel ajagraafik ja rutiin. Arvan, et arstid võiksid noori, kes on diabeedi diagnoosi saanud, pigem motiveerida spordiga tegelema ja näidata, et tegelikult on kõik võimalik.“

Sportlaskarjääriga kaasnev pidev reisimine ja hotellides peatumine on Roberti kogemuse põhjal üks keerulisemaid proovikive diabeediga elades...

Loe edasi juba artiklist.