Maarika ongi mõningatest käikudest loobunud ja teeb ära vaid nn miinimumprogrammi. Kui ta aga end millekski siiski sunnib, tunneb ennast pärast kui tühjaks pigistatud sidrun. Näiteks osales ta sel kevadel koolitusel, milleks tuli seitse korda teise Eesti otsa sõita. „Ära tegin! Olin enda üle uhke ja sundisin end, kuna tean, et sellest koolitusest võib mulle edaspidi kasu olla. Paanika ja ärevus lõppes aga alles siis, kui viimasel koolituspäeval juba koduteel olin,“ sõnab ta. „Mulle tundub, et paanitsemine ja ülemõtlemine aja jooksul suureneb. Olen üsna kodune, suhtlen vähe inimestega, käin harva kodunt väljas. Muide, ka mu ema muutus vanemas eas kartlikumaks. Mäletan, et vaatasin teda ja imestasin, miks vanem inimene kardab selliseid justkui tühiseid asju, nagu ametiasutusse või arsti juurde minek. Nüüd liigun ise samas suunas.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid