JÄRELVAADATAV | Vaata Arvamusfestivali „Tervise tuleviku ala“ tuliste arutelude ülekandeid siin!

Kolmandat aastat peame Arvamusfestival 2023: Tervise tuleviku alal arutelusid selle üle, mis suunas liigub Eesti inimeste tervis, meie meditsiin ja selle jätkusuutlikkus. Tulistes vaidlustes osalevad patsiendid, arstid, teadlased, õppejõud, ettevõtjad ja poliitikud. Kui pole mahti ise Paidesse tulla, siis jälgi tervise teemaliste arutelude otseülekandeid siin.

Otsime madalal rippuvaid vilju ehk viise olemasolevate vahendite tõhusama kasutamisega Eesti tervishoidu säilitada ja arendada ja seda ennekõike patsiendi vaates. Peame nõu ja vaidleme teemadel terviseinnovatsioonist meditsiinihariduse, vaegnägemise, koduloomade heaolu ja palju muuni.

Kas Eesti takerdunud majandusel on piisavalt jõudu, et hoida käigus kvaliteetset tervishoiusüsteemi vananeva elanikkonnaga ühiskonnas? Kas meie meditsiin toimiks paremini, kui sellesse oluliselt rohkem investeerida või on pudelikaelad hoopis mujal – väheses arstide ja õdede arvus, ebatõhusas rollijaotuses ja kohmakas bürokraatias?

Esimese päeva arutelud on järelvaadatavad siin:

MIS TEEMADEL TÄPSEMALT ARUTLEMA HAKATAKSE?

Tehisintellekti ohud ja võimalused tervishoius

Arutelu moderaator on Erki Mölder, Verge Healtech Fund, partner. Jälgi otseülekannet reedel, 11. augustil algusega kell 14 siinsamas või järelvaatamises.

Eesti tervishoid on suure finantssurve all - kulud kasvavad tuludest kiiremini, kuid kulude kokkuhoidu lubavate uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga Eesti silma ei paista. Tehisintellekti kiire areng tekitab nii patsientides kui tehnoloogiafirmades uusi ootusi. Kas ja kuidas oleks võimalik seda arstide, õdede ja patsientide ellu tuua ilma liigseid riske võtmata?

1. Miks me tehisintellektist siin ja praegu räägime? Seda küsimust tuleb vaadata laiemas tehisintellekti buumi kontekstis. Juba koolilapsed kasutavad tehisintellekti oma koolikirjandite kirjutamiseks, Barbie filmi teemal saab lasta endast pilte teha ja veebis toimetavad virtuaalsed suunamudijad. Plahvatus on olnud mastaapne, kiire ja paljude jaoks ka ootamatu, kuid rakendamiseni tervishoius pole see Eestis veel laiemalt jõudnud.

2. Milline on Eesti positsioon tehisaru arendamise ja kasutuselevõtu kontekstis? Kas me oleme pelgalt tehnoloogia kasutuselevõtjad või selle loojad, kas me liigume innovatsiooni esirinnas või sörgime sabas? Kas Eestist on tulnud maailmas ainulaadseid arendusi ja me oleme teadmuse ette ulatuval horisondil? Tuleb silmas pidada ka meie väikest keelekeskkonda, mis võib Eestit seelles võidujooksus nii aidata kui takistada.

3. Millised on need tehisarul põhinevad terviselahendused, mis võiksid 2-3 aasta jooksul arstini ja patsiendini jõuda? Toome välja 3-5 tehnoloogiat, lahendust ja näidet, mille rakendamist meditsiinis kõige tõenäolisemaks peetakse.

4. Milline on Eesti tervishoiusüsteemi uute tehnoloogiate kasutuselevõtu võimekus? Uute ravimite kasutuselevõtu kiiruses on Eesti Euroopa tagaotsas, meie turg on väike ning suurettevõtted keskenduvad esmalt suurematele. Vaatama, kas sama teed lähevad ka tervisetehnoloogiad ja mis on meie meditsiinisüsteemi pudelikaelad uute lahenduste rakendamisel.

Tehisintellekt ei loo ainult võimalusi, vaid ka potentsiaalseid riske. Tervisevaldkonnas võivad need võimenduda fataalsete tagajärgedeni. Me peame läbi mõtlema ja looma erinevaid riskistsenaariumeid, et saaksime ohtudeks adekvaatselt valmistuda. Seejuures tekib aga koheselt küsimus, kelle ülesanne see peaks olema – tehnoloogia arendajate, tervishoiusüsteemi enda või riiklike regulaatorite?

Paneme pead tööle, et kirjeldada võimaliku visiooni aastaks 2035: kuidas on tehisintellekt muutnud meie arusaama tervishoiust ning kuidas on see muutnud meditsiinitöötaja ja patsiendi kasutajakogemust.

Osalejad:
- Jaanika Merilo, sotsiaalministeerium innovatsiooni vastutusvaldkonna nõunik
- Elli Valla, TalTech Tugevalt tagatud tarkvara laboratoorium, Tarkvarateaduse instituudi doktorant-nooremteadur,
- Siim Saare, Activate Health asutaja ja tegevjuht

Viimane kustutab tule ehk kuidas vaegnägija ühiskonnaga liita?

Arutelu juhib Siiri Ottender-Paasma, ajakirjanik. Jälgi otseülekannet reedel, 11. augustil algusega kell 16 siinsamas või järelvaatamises.

Ametlikult on Eestis umbes 7000 vaegnägijat. Nägemise abil omandab inimene olulise hulga infot – selle kaudu tunnetatakse 80% välismaailmas toimuvast. Kui tekivad nägemisraskused või nägemiskaotus, on sel tohutu mõju igapäevaelule. Nägemiskaotusega inimestel on madalam tööhõive ning keerulisem ühiskonnaelus toime tulla. Vanemaealiste puhul võib nägemiskahjustus kaasa tuua sotsiaalsele isoleerituse, liikumise piiratuse, suurema kukkumise ja luumurdude riski ning tõenäliselt vajaduse sotsiaalabi järele.

Pimedaks jäämiseks võib olla väga erinevaid põhjuseid: kui vaestes riikides on nendeks peamiselt silma eesseinahaigused – kaed ja sarvkesta vigastused –, siis rikkamates riikides katarakt ja glaukoom. Viimased on muutumas n-ö tavalisteks diagnoosideks, mis on ravitavad. Pimedaks jäädakse peamiselt võrkkesta haiguste tõttu (silma tagaseinahaigused).

Võrkkesta haiguste risk kasvab koos vanusega ja seetõttu on oluline teada nii seda, kuidas silmade eest hoolitseda ning kuidas haigusi ennetada ja ära hoida kui ka seda, kuidas haiguse või nägemiskaotuse korral hakkama saada ja kust abi otsida. Kas täna Eesti patsiendid seda teavad?

Silma võrkkesta ehk reetina haigused on ühed peamised nägemislanguse ja pimedaks jäämise põhjused. Üle maailma elab enam kui miljard nägemiskahjustusega inimest, peaaegu pooltel juhtudel oleks saanud nägemiskaotust ennetada või saab edasist nägemiskaotust peatada – kui inimene jõuaks ravile.

Kuigi teadlased töötavad selle nimel, et ennetada nägemise kaotust ning välja töötada lahendusi, mis võimaldaksid nägemislangusega inimestel olla kauem iseseisvad ja elada täisväärtuslikku elu, peame mõistma, kui oluline on tegeleda ka juba pimedaks jäänute või väegnägijate abistamisega, nt võimaldada neile paremat ligipääsu avalikus ruumis tervikuna.

See, et erivajadusega inimesi avalikus ruumis ei kohta, on ruumi süü. Ligipääsetavus - see ei ole ainult kaldteed ühiskondlikesse hoonetesse või punktkiri muuseumistendidel. „Ligipääsetavus on laiatarbekaupade, keskkondade, hoonete, teenuste ja info disain, mille tulemus on ilma kohandusteta kasutatav ja ligipääsetav nii paljudele inimestele kui võimalik ja mõistlik. Lahendus peab vastama kõikide kasutajate vajadustele.“ (Riigikantselei). Rõhk sõnadel teenused ja info.

Nägemiskahjustusega inimesed ei liigu tihti iseseisvalt avalikus ruumis, ei osale aktiivselt ühiskonnaelus mitte sellepärast, et nad ei taha, vaid sellepärast, et keskkond ei ole selleks sobiv. Keskkonna all mõtleme me nii ruumilist/füüsilist kui ka nt info- või teenuste disainist lähtuvat. Kahjuks on tänane maailm loodud n-ö keskmise inimese järgi. Keskmisi inimesi aga on tegelikult väga vähe. Ühiskonna kaasatus tähendab, et me mõtleme kõigile, sh lastele, vanuritele, erivajadustega inimestele ning loome keskkondi, mis on ka kõigile sobivad või vähemasti mitte kättesaamatud.

Nägemispuudega inimesel on igal juhul raske minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, seetõttu ei tohiks olla kohad, kust ta abi otsib, raskesti ligipääsetavad.

Paratamatult suhtleb ka erivajadusega inimene riigiga – see tähendab eri asutusi, ameteid, milles tuleb nii füüsiliselt kohal käia kui ka suhelda muudmoodi. See aga, et pime inimene peab käima eri asutuste vahel, on juba eos vale lähenemine – nt sotsiaalsüsteem ei saa olla eriliste vajadustega inimeste jaoks liiga killustunud.

Reaalset nägimiskaotusega inimeste arvu Eestis me ei tea, sest nad jäävad tihti koduseinte vahele ega taotle teinekord ühtki abiteenust või puuet – puude taotlemine on väga keerukas ning enamikele pimedatele iseseisvalt ülejõu käiv. Riigi ja kohalike omavalitsuste asi on tagada ligipääsetavaid lahendusi nii ruumikujunduses kui teenuste ja kaupade pakkumisel. Riigi ülesanne on näidata eeskuju ning mitte pakkuda teenuseid ligipääsmatult ja ligipääsmatus asukohas. Riik saab ja peab aitama neid, kes tahavad osaleda ühiskonnas.

Paide Arvamusfestivali Tervise Tuleviku alal toimub 11. augustil kell 16.00 arutelu „Viimane kustutab tule!“, mis keskendub just nägemisele, selle kaotusele ja kaasnevatele sotsiaal- ja tervishoiuprobleemidele.

Paneelis osalejad:

- Signe Riisalo, sotsiaalkaitseminister
- Ingrid Alt, perearst
- Maarja-Liis Orgmets, ajakirjanik
- Betina Beshkina, Tallinna abilinnapea

Ühendatud haridusega terviseni

Arutelu juhib Maaja Vadi, psühholoog, majandusteadlane ja TÜ juhtimise professor. Jälgi otseülekannet reedel, 11. augustil algusega kell 18 siinsamas või järelvaatamises.

Ühes vanas mõistuloos püüavad pimedad inimesed kirjeldada elevanti. Üks katsub saba, teine lonti, kolmas kõrvu, aga koos ei suudeta kokku leppida, milline terve elevant välja näeb, sest igaüks kirjeldab loomast ainult ühte väikest osa. Sisemine killustatus iseloomustab paljusid valdkondi ja paraku on selleks ka tervishoid, mille üks käsi ei tea tihti, mida teine teeb ja vastupidi. Sellel on palju põhjuseid, alustades erinevatest rahastusmudelitest, ühendamata IT-süsteemidest, omavahelisest konkurentsist kuni regionaalse hajaliolekuni. Aga tervishoiu tervikpildi puudumise juured ulatuvad sageli juba meditsiinihariduseni ja killustatusel on ka tagajärjed.

Oleme riigina seadnud eesmärgiks patsiendikeskse tervishoiu. Patsient ei pea teadma, kuidas meditsiin toimib. Teda huvitab ainult lihtsalt ligipääsetav ravi.

Midu Juku ei õpi seda Juhan ei tea ja nii on tervishoiu eri osapoolte koostööd vaja harjutama hakata juba arstide, õdede ja apteekrite haridustee alguses. Meditsiiniõpe peab toetama integreeritud patsiendimeeskonna teket. See on mört, mis hoiab koos tervishoiu erialade kive. Eestis õpetatakse meditsiinierialasid kolmes õppeasutuses, kuid sageli ei liigu info ja kogemustevahetus isegi sama kõrgkooli seinte vahel, saati siis eri koolide vahel. Seda saab ja peab parandama, kui võtame tõsiselt oma eesmärki luua terviselahendused, mis lähtuvad patsiendist, mitte teenusepakkujatest.

Arutame paneelis, kuidas motiveerida, meelitada, utsitada, nügida või lausa sundida spetsialiste omavahel koostööd tegema, et suurendada meditsiinisüsteemi sisemist seotust ja teha patsiendi elu kergemaks. Inimeste heaolu on tervisega otseselt seotud ja tervishoiusüsteem peab seda toetama.

Paneelis osalejad:

- Karin Kogermann, Tartu Ülikooli Farmaatsia Instituudi juhataja
- Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor
- Ulla Preeden, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor
- Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, juhatuse liige, Sensus
- Marilin Vaksman, Benita Kodu OÜ juhatuse liige

Hambutu Eesti – kas vältimatu reaalsus?

Arutelu juhib Kristjan Gutmann, Eesti Hambaarstide Liidu asepresident. Jälgi otseülekannet laupäeval, 12. augustil algusega kell 10 siinsamas või järelvaatamises.

Tervisekassa ja Eesti Hambaarstide Liidu projekti „Laste hammaste tervis“ ehk Suukooli üks peamiseid eesmärke on, et meil kasvaks tervete hammastega põlvkond. Selle jaoks õpetatakse juba lasteaedades hambapesu, koolitatakse ja juhendatakse vanemaid ja õpetajaid. Lisaks tasub laste hambaravi eest kuni 19. eluaastani Tervisekassa. Väga tahaks loota, et ühel hetkel, kui see põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on meil palju teadlikke noori ning vähem suutervise muresid.

Aga mis toimub praegu? 2021. aastal lõppenud täiskasvanute suutervise uuring näitas, et Eestis on palju täiskasvanuid, kelle suu seisukord pole kiita. 35-44aastastel inimestel on erinevaid probleeme umbes poolte hammastega – neid on puudu või on need katki, paremal juhul on hambaid juba ravitud. Vanemas vanuserühmas suurenes puuduvate hammaste arv ja ravivajadus.

Pelgalt kolmandik täiskasvanutest jõuab hambaarsti juurde kord aastas. Enamasti põhjendatakse seda sellega, et „pole vajadust, midagi ju ei valuta“. Teisena tuuakse välja, et hambaravi on kallis ja/või pole kättesaadav. Kuna paljud patsiendid pöörduvad vastuvõtule ainult siis, kui mingi probleem juba ilmneb, juhtubki tihti nii, et suuõõnehaigus on arenenud faasi, kus ravi on põhjalikum ja seetõttu ka kulukam ning suuremat abi pole enam ka riigi poolsest hambaravihüvitisest.

Õigeaegselt teostamata hambaravi tagajärjeks pole mitte pelgalt hambutu naeratus ja hilisem suur raviarve, vaid ka mured üldtervisega. Harvad pole ka häbist või sotsiaalsest tõrjutusest tingitud vaimse tervise mured, probleemid töö leidmisel või suhete loomisel.

Auk hambas või veritsevad igemed pole esteetiline probleem, vaid põletikukolle, mille kaudu pääsevad mikroobid vereringesse. Sealt kaudu on aga tee valla kogu organismi, mis tähendab, et probleeme võib tekkida südame- veresoonkonnast kuni hingamis- ja seedeelundkonnani. Ka mitmete liigesehaiguste põdemine võib olla raskem või vähiravi komplitseeritum, kui suutervis on käes lastud. Kuna nende üldhaiguste ravi rahastatakse Tervisekassa eelarvest ehk kaude meie kõigi rahakotist, võib ühel hetkel saada halva suutervisega ja seeläbi halva üldtervisega inimestest meie kõigi ühine mure.

Suu- ja hambahaigused on paljuski ennetatavad. Korrapärane hügieen, kus lisaks harjamisele puhastatakse ka hambavahesid; toitumise korrigeerimine, vähendades suhkru tarbimist ja pidades piisavalt pause söögikordade vahel; alkoholi ja tubaka, sh e-sigarettide jmt tarvitamise piiramine, on enamasti piisav, et suuremaid muresid vältida. Kuidas aga aidata neid, kel suutervis juba käest läinud? Kuidas saada inimesed õigeaegselt hambaarsti juurde, et vältida suuremaid tervisemuresid? Kuidas aidata ühiskonnana kaasa sellele, et hambaravi oleks kättesaadav palju suuremale osale elanikkonnast kui praegu? Kas hambutu Eesti on vältimatu reaalsus?

Arutelus osalejad:

- Marek Vink (hambaarst)
- Elle-Mall Sadrak (perearst)
- Marjo Sinijärv (Tervisekassa)
- Tiia Zeigo (Tervisekassa)

Tervis 3.0 ehk mis takistab meil sajaga sajani elamast?

Arutelu juhib ajakirjanik Neeme Raud. Jälgi otseülekannet reedel, 12. augustil algusega kell 12 siinsamas või järelvaatamises.

Vananemine on vältimatu ning keskmise eluea kasvuga kasvab ka vajadus eakate teenuste järele. Hetkel jäävad tervishoiuressursid piiratuks, ent abi võib leida innovatsioonist ja Tervis 3.0-st.

Tervis 3.0 viitab uutmoodi lähenemisele tervishoius, kus kasutatakse innovaatilisi tehnoloogiaid ja andmeid, et pakkuda personaliseeritud, ennetavat ja patsiendikeskset ravi. Kuigi Tervis 3.0 on paljutõotav, on selle edukaks rakendamiseks vaja lahendada mitmed väljakutsed.

Ligipääs ja võrdsus

Eesmärk on parandada tervishoidu kõigi jaoks, ent digitaalne lõhe üha kasvab ning sellega kaasnev ebavõrdsus süvendab ka tervishoiuteenuste juurdepääsu lõhet. Mitmete elanikkonna rühmade jaoks võib saada takistuseks vähene digipädevus, piiratud internetiühendus või tehniliste oskuste nappus. See võib hõlmata nii eakaid, madala sissetulekuga leibkondi, maainmesi või rahvusvähemusi. Nende rühmade kaasamisele tuleb pöörata erilist tähelepanu ja tagada, et tervishoiutehnoloogiad oleks kõiki pooli kaasavad ja kasutajasõbralikud.

Tervishoiutöötajate ettevalmistus

Innovatsiooni üheks eelduseks on kvalifitseeritud tervishoiutöötajad, kes suudavad mitte ainult uusi tehnoloogiaid kasutada ja hallata, vaid neid vastavalt patsientide vajadustele kohandada. Oluline on tagada, et tervishoiutöötajad oleks kursis uuemate meditsiiniliste arengutega ning omaks vajalikke oskusi ja teadmisi, et rakendada Tervis 3.0 kontseptsiooni reaalses tervishoiukeskkonnas. Samuti peavad nad olema valmis õppima ja kohanema pidevalt muutuva tehnoloogilise maastikuga, et pakkuda patsientidele kvaliteetset ja kaasaegset ravi.

Kas raha jätkub?

Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt võib olla kulukas. Vajalik on tagada rahaline jätkusuutlikkus, et rakendada uuendusi nii patsientidele kui tervishoiuorganisatsioonidele kättesaadavalt ning taskukohaselt. Vaja on hüvitusmudelid, mis tunnustavad ja toetavad uute tehnoloogiate rakendamist ja julgustavad tervishoiuasutusi investeerima innovatsiooni. Lisaks peame kaasama riikliu ja erasektori rahastajaid ning looma strateegiaid ja partnerlusi, et innovatsiooniprojekte toetada.

Paneelis osalejad:

- Liis Kruus, Tervisekassa arendusosakonna projektijuht

- Priit Kruus, Dermtest tegevjuht

- Marius Arras, Confido IT-juht

- Piret Hirv, Connected Health terviseklastri juht, Tehnopol

Rohepööre tervishoius

Arutelu juhib Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi. Jälgi otseülekannet laupäeval, 12. augustil algusega kell 14 siinsamas või järelvaatamises.

Rohepööre on kuulutatud osaks Eesti strateegiast, kui isegi mitte üheks selle keskseks teljeks. See peaks meie suure plaani kohaselt olema kõikehõlmav ja seadma uutele rööbastele kogu ühiskondliku ja majandusliku elukorralduse. Samas ei ole Eesti veel jõudnud või osanud läbi mängida rohepöörde mõjusid erinevatele sektoritele, sealhulgas meditsiinile. Mis juhtub, kui loodushoid põrkub tervishoiuga? Õigus tervisele on inimese põhiõigus, kas seda tohib piirata või raamistada teiste ühiskondlike eesmärkidega?

Rohepöörde mõjust tervishoiule on vähe räägitud, kuid vältimatud muutused on peagi ukse ees. Neid saab raamistada nelja suurema küsimusteringina.

1. Mida me tegelikult teame rohepöörde mõjust tervishoiule? Õhus on võimalus, et ühes valdkonnas parimaid eesmärke sihtides lõikame me teises valdkonnas kogu ühiskonnale valusalt sõrme. Seda on kindlasti võimalik vältida, kui oleme teadlikud seostest ja mõjudest. Kuidas ja kes selle teadmiseni peaks jõudma? Kas vastutus on riigi, meditsiinisüsteemi, ettevõtjate, teadlaste või kellegi teise õlul? Puhtalt vaistu pealt edasi liikudes on riskid suured.

2. Kliima ja tervise-eesmärkide võimalikud vastuolud ja põhiõiguste küsimused. Kumb on olulisem - kas õigus tervisele või õigus puhtale keskkonnale olukorras, kus mõlemat ei saa täies mahus rakendada? Kas rohepöörde ja tervishoiu eesmärgid on vastassuunalised: ühelt poolt tahame vähem kulumaterjale ja asju, sõitmist, energiakulu ja tarbimist, teisalt tahame rohkem ja kiiremaid terviseteenuseid ja -varusid? Kas tervishoid vajab rohepöörde-erandit? Kuidas leida tasakaal elu ning tervise ja keskkonna vajaduste vahel?

3. Mis see meile maksab? Ühiskonna raha tohib ja peab lugema, et üks käsi ei astuks samme, mis toob teisele käele kaela ületamatud kulud. Meie võimel tervishoidu piisavalt rahastada on juba täna selged ohutuled vilkumas. Mil määral lisab rohepööre meditsiinisüsteemile rahalist koormust?

4. Kas me oleme valmis rohepöördeks tervishoius? Meil ei ole olemas riiulist võetavaid rakenduskavasid ükskõik millise tervishoiusüsteemi kihi jaoks. Kas saame juba täna midagi ära teha, noppides madalaid rippuvaid vilju ilma suuremate lisakulude ja plaanideta.

Arutelus osalevad: Kristi Klaas (Riigikantselei rohepoliitika koordinaator), Maarjo Mändmaa (sotsiaalministeeriumi kantsler), Tõnis Allik (Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu juht), Randel Länts (SKIA Consult juhatuse liige).

Tervishoiu toimetulek: madalal rippuvad viljad

Arutelu juhivad: Annika Uudelepp (Confido juhatuse liige) ja Ott Pärna (majandusekspert, SCULT asutaja ja CEO). Jälgi otseülekannet laupäeval, 12. augustil kell 16-19 siinsamas või järelvaatamises.

Tervishoiu rahastamise väljavaated on tumedates toonides – ees ootab süvenev puudujääk, pikemaks venivad järjekorrad ja patsiendi veelgi suurem omaosalus. Valitsus on lubanud tervishoiu rahastamise fookusse võtta, et tagada senisest laiapõhjalisem tervishoiu rahastamine ja jätkusuutlikkus. See ülesanne numbrite keelde pannes on üüratult suur. Selle aasta kevadel avaldatud uuringus[1] Eesti tervishoiu rahastamisest koos uuendatud stsenaariumidega puuduolevast rahast nentisid autorid: „minimaalselt vaja katta 1,7% SKPst, et säilitada 2040. aastaks senine tervishoiuteenuste tarbimise tase ning maksimaalselt 2,6% SKPst, kui viia ellu rahvastiku tervise arengukavas olev eesmärk vähendada inimeste omaosalust, tagada kõigile inimestele ravikindlustus ja parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust„. Võrdluseks – viimastel aastatel palju jutuks olnud ja Ukraina sõja foonil kiirtempos kasvanud kaitsekulutuste maht kokku on 2023 aastal 2,85% SKPst. Samal ajal on lähema nelja aasta eelarvepuudujääk -2,6% SKP-st, mille võrra kulud ületavad juba praegu tulusid. Kust katta tervishoiu rahastamise auku, mis on samas suurusjärgus kui kogu kaitsekulutuste maht?

Analüüse on palju, aga otsuseid vähe. Sütitame arutelu, kuidas saaks inimeste tervise heaks ära teha rohkem ja paremini, mitte ainult raha juurde ammutades, vaid ka süsteemi paremaks vormides. Esitame küsimusi: mida ja kuidas saaks teha nii, et süsteem töötaks patsiendi jaoks parimal moel? Näitame valgust teemadele, millele analüüsid ei vasta, sest pole kas küsitud või piisavalt andmeid. Milliseid kohti tervishoiu rahastamises peaks muutma, et teenuseosutajad sooviks ja saaks patsienti õigeagselt ja tulemuslikult aidata? Miks ennetus on senini jäänud pigem väikeseks komakohaks tervishoiu rahakotis? Milline oleks targem tööjaotus tervishoitöötajate kroonilist puudust arvestades? Mida õppida teistelt riikidelt, kes on läbi proovinud meist teistsuguseid raviteenuste ostmise mudeleid? Kuidas infotehnoloogiliste probleemide lahendamine saaks parandada efektiivsust, raviteekonda kui ka patsiendikogemust? Kuigi Eestis on terviseteenuse osutajad valdavas enamikus eraõiguslikud ja majanduslikult iseseisvalt toimivad või ettevõtjad, siis miks ei lasta kõigil osalistel turul toimida neis valdkondades, kus see tulemust annaks?

Arutelu on kaheosaline ja dünaamiline – ekspertide paneelarutelu toob välja lahendused ehk madalal rippuvad viljad tervishoius, poliitikud esitavad omapoolse plaani, kuidas tervishoiusüsteemi toimetulek tagada ja seejärjel eksperdid kommenteerivad kuuldud plaane.

Ekspertide paneelis osalevad:

- Janar Holm - Riigikontrolör
- Toomas Palu – Maailmapanga tervishoiuvaldkonna ekspert
- Kadri Lehtsi-Mägi –Tööandjate Keskliidu tervishoiu töörühma juht
- Andrus Loog – Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu juhatuse liige
- Pille Banhard – Tervisekassa juhatuse liige

Poliitikute paneelis osalevad:

- Riina Sikkut, terviseminister, SDE
- Andres Sutt, Riigikogu liige, Reformierakond
- Aivar Kokk, Riigikogu liige, Isamaa
- Lavly Perling, erakond Parempoolsed esimees

---

[1] Võrk, Andres; Piirits, Magnus (2023) Eesti tervishoiu rahastamise senised uuringud ja uuendatud stsenaariumid. Poliitikaanalüüs, lk 52.

Lisainfot leiad Arvamusfestivali kodulehelt.