Väärikas vanem eesti naine, kellega ei tasu jamada. Kristi Luik: pühkisin ameeriklase totaka naeratuse oma huulilt

Mulle meeldib, et Eesti kajakad on nii jultunud. Californias leidub neid räpakaid linde samuti küllaga, aga nad on kuidagi vaiksemad ega hakka nii kergesti silma. Eesti kajakad millegipärast kriiskavad ja karjuvad kogu aeg, tavaliselt otse mu akna taga.

Kui seisan trammi- või rongipeatuses ja kultuurselt käituvate eestlaste vaikuse raskus mulle peale vajub, võin alati loota mõnele kajakale, kes selle tinase vaikuse läbi lõikab. Vähemalt pole ma ainus kõva häälega olend.

Mu abikaasa Ruben on tasane inimene ja talle meeldib, et kõik siin räägivad vaikse häälega. Iga kord, kui meie poeg August oma valjuhäälse suu avab, teeb Ruben grimassi ja lausub: „Nojah, ta on ju Luik.“ Ent ta teab, et kui August oleks tõesti eestlane, räägiks ta sosinal nagu kõik teised. Ma ise oskan küll vaikselt rääkida, aga kui olen erutatud, siis unustan selle ära. Mu helitugevus on reguleeritud pigem ameeriklaste kui eestlaste kõrva järgi.

Aga ma tean, kuidas massi sulanduda. Iga kord, kui peeglisse vaatan, läheb mu peegelpilt üha rohkem ja rohkem eestlase moodi...

Kristi Luige värvikat kolumnit loe edasi juba artiklist.