„Ärkasin tundega, nagu oleks mulle täie jõuga vastu rindu löödud. Tundsin, et ma ei hinganud“
Ettevõtja ja nelja lapse isa Meelis Kasepalu uskus aastaid, et teha kiireid päevaseid uinakuid on üks tema supervõime. Paraku oli see hoopis märk üsna levinud tervisehäirest.
„Sõbrad-tuttavad ikka imestasid, kuidas ma suudan silmad kinni panna ja juba minutiga magada. Iga päev pärast lõunat uinak teha on olnud mulle loomulik asi,“ jutustab Meelis. Kord aga sattus ta lugema artiklit uneapnoe kohta ja sai teada, et tegu pole mitte kasuliku võime, vaid apnoe sümptomiga. Kahtlus süvenes, sest mees on olnud suure osa elust ka häälekas norskaja. „Mõtlesin oma teiste tervisemurede peale ja märkasin seoseid – uni on mul olnud alati kehv ja katkendlik. Sügavat und järjest üle poole tunni ei ole, ikka ja jälle ärkan öö jooksul üles.“
Kui eelmisel suvel sai koroona lõpuks ka Meelise kätte, tundis ta pärast tervenemist, et midagi on juhtunud mäluga. „Olin õudselt hajevil, keskendumisvõime oli täiesti olematu. Õhtul voodis poolunes tegemist vajavad toimetused läbi mõelnud, ei saanud ma hommikul ärgates enam aru, kas tegin need asjad ära või vaid mõtlesin, et teen. Vahel oli see hajevil olek päris hirmus. Pidasin seda koroona tüsistuseks, hiljem olen aru saanud, et põhjus võis olla hoopis minu ebakvaliteetses unes.“
Apnoele iseloomulikke hingamisseisakuid polnud Meelis endal täheldanud kuni möödunud aasta hilissügiseni, mil ta vaevles ikka veel keskendumishäirete käes. „Poole une pealt ärkasin öösel järsku üles sellise tundega, nagu oleks keegi mulle täie jõuga vastu rindu löönud. Tundsin, et ma ei hinganud, ja kogu keha oli veidras tardunud olekus. Väga imelik ja ehmatav kogemus.“