Neutraalne kirjeldus ja ebaõnnestumise normaliseerimine oma sisekõnes – ja üldisemaltki, näiteks suhtlemises – on kaugelt parem valik kui negatiivne sildistamine ja üledramatiseerimine. Pealegi kipub halva ennustamine sellele tee lahti tegema. Me ei saa olla kuigi heausksed elu vastu ja hästi toime tulla, kui saadame end sisekõnes pideva kriitika ja halvustamisega ning kaldume mõtetes aina kehvapoolseid arengusuundi kujutlema. Sisuliselt on see enda vastu suunatud emotsionaalne vägivald. Miskipärast on levinud arvamus, nagu oleks negatiivne mõtteviis kuidagi realistlikum, usk edusammude võimalikkusse seevastu naiivne. Parem jääda nende kahe vahele ja hoida igapäevaeluga silmitsi olles usku nii iseenda toimetulekusse kui ka teiste heatahtlikkusse.

Tõsiasi on seegi, et sama kriitilised (või hoidvad), kui oleme oma sisekõnes enda vastu, oleme enamasti ka teiste vastu. Ja kuigi keegi meie sisekõnet ei kuule, mõjutab see meie suhteid ja suhtlemist, sest suhtlemise kooskõla on rikutud, kui sisekõne ja väljaütlemata sõnad omavahel ei klapi.

Loe edasi juba artiklist, kus pereterapeut Meelike Saarna annab väärt nõu kuidas end negatiivsest sisekõnest vabastada ja seeläbi oma elu, enesehinnang ja suhted paremaks muuta ning end õnnelikumana tunda.

Jaga
Kommentaarid