Myrakas empaatiast ja klienditeenindajatest: see elukutse on teinekord nii valus ja raske, et pead end tualetti sulgema ja hääletult karjuma

Ma olen enda meelest unistuste klient. Iga teenindaja unistus. Rahakotiga päikeseratas, kui soovite. Kuigi kogu maailm pasundab väsimatult sellest, et klient on alati kuningas, kliendil on alati õigus, klient käseb, poob ja laseb, siis mina kipun olema teenindaja ees madalam kui muru.

Vaevalt et selle põhjuseks on aastasadadega geenikoodi sisse tikitud rahvuslik orjameelsus. Kui ma näen ikka kusagil karjuvat ülekohut, astun vahele ja tambin tülitekitaja maasse nagu lambavaia. Verbaalselt mõistagi, võimalusel. Aga vaat oma asju toimetades eelistan rahulikku kulgemist. No pole minus nii palju metsameest, et iga võnke peale saagi käima tõmmata. Mis siis, et üks õnnetu kärbes leidis just minu kana-nuudlisupis oma õnnetu otsa. Rahu tema põrmule ja seiklusrikkaid fekaaliotsinguid talle järgmises elus! Või juhtus e-poe komplekteerija mulle tursafilee asemel lati keeduvorsti kaasa pakkima – pole hullu, mängin retsepti ümber!

Turu pealt ma endale uusi riideid ei osta, aga mitte seepärast, et olen mingi nina kirtsutav kaubamärgisnoob. Lihtsalt kui koleda baretiga vanaproua peaks mulle ütlema, et kakapruuni tooni liputajamantel, mida ta mulle parajasti vägisi selga vinnab, on minu garderoobi kohustuslik osa, ega ma siis talle vastu vaielda tihkaks. Muidu on memmel pärast tuju läinud ja süütud sandaaliostjad saavad frustratsiooni enda kaela.