Kõik supile!

Kõiges järgnevas süüdistan ma ainuisikuliselt oma kallist abikaasat. Jah, sedasama habrast ja õilist isendit, kes suudab seista nii vähemuste, loomade, laste kui ka unarusse jäetud aiamaalappide õiguste eest. Kogukonna silmis on ta käilakuju, külasäde, haldjas-inimene ja maaema, aga ainult mina tean, et selles täiuse kehastuses on peidus ka pisike saatan. Laske, ma räägin.

Juba mitu kuud on kaasa interneeduses ringi sihmerdades andnud halvasti varjatud vihjeid soovi kohta soetada SUP-laud ehk supikas, nagu ta selle kohta ütleb. Kuna ma ise olen rohkem praemees, lasin noil vihjetel ühest kõrvast sisse ja teisest välja sahiseda. Ei, ma mäletan küll, kuidas mõne aasta eest Saaremaal Mändjala kandis keegi kurat teab mitmenda päeva hommikul geniaalsele ideele tuli, et värskendav õlu külmikusse ootama jätta ja mingite kuramuse lauajuppidega lainetele loksuma minna. Mul endal oli parasjagu nii huvitav olla, et potsatasin põlvekõrgusesse vette istuli ja vaatasin kõkutades kõrvalt, kuidas eilased tüübid saamatult ukerdasid ja natukese aja tagant kiljudes vette sulpsasid.

Sealsamas sai oma supiristsed ka mu kallis kaasa ja selgus, et pisik jäigi kusagile sügavamasse hingesoppi kihelema ega lasknud enam lahti. Nüüd kanaldas ta soovi minusse ja ühtäkki sai veidrast spordivahendist hoopis minu selle suve suur saaga.