ARVAMUS | Kõige pikem leib ehk mõte kõrgkooli astujatele – miks valida endale apteekriamet

Eestis tegutseb 500 üld- ja haiglaapteeki, kus igapäevaselt askeldab ligi paar tuhat apteekrit. Neile lisaks tegutseb viis e-apteeki, mille osakaal kõigi apteekide käibest on küll vaid paar protsenti. Võib arutleda selle üle, kas seda on kokku Eesti jaoks liiga palju või vähe, aga selge on see, et apteek on kõige lihtsamini ligipääsetav – nii füüsiliselt kui ajaliselt – tervishoiuasutus enamuse inimeste jaoks ja praeguses üha pingestuvas tervishoiu olukorras on seda mõistlik ära kasutada. Just praegu on aeg anda sisse avaldusi kõrgkoolidesse apteekriõppesse kandideerimiseks.

Laiemalt on praegu arutuse all parem integreeritud koostöö esmatasandi osapoolte vahel – arst, õde, apteeker ja teised spetsialistid. Apteekri panus tervishoius on suurenemas, ravimispetsilistina saame panustada enam inimese tervise heaks – lihtsamate haiguste ravi, ravimite alane nõustamine, terviseedendus ja haiguste ennetus, seal hulgas vaktsineerimine. Igapäevane apteekri töö muutub järjest enam inimkeskseks – käsitleme inimest kui tervikut ning saame vahetult patsienti aidata.

Olukorras, kus apteekri funktsioon ja vastutusalad on muutumas, on meid paraku kurvi taga ootamas ka mure, millele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Viimastel aastatel on olnud märgata noorte huvi langust apteekriks õppida. Apteekri ameti populaarsus ühiskonnas vajab tõstmist ja amet kui selline ka jätkuvat teadvustamist.

Sel kevadel Tartu Ülikoolis kaitstud Kristiina Sepa farmaatsia-alases doktoritöös küsitleti üle poolt tuhandet inimest, et saada paremini aru nende ootustest ja ettekujutusest sellele, mis apteek üldse on ja milliseid teenuseid pakub. Kokkuvõttes tuli välja, et kiire ja lihtne juurdepääs apteekidele ja apteekrite erialased teadmised on hindamatu väärtus tervishoiule. Paraku aga ei rakendata apteekrite erialaseid teadmisi ja oskusi täies mahus, sest riiklik regulatsioon seda ei luba. Samuti tuli murekohana välja, et apteegid on tervishoiusüsteemiga laiemalt liiga vähe seotud – üks käsi ehk arst ei tea sageli, mida teeb teine käsi ehk apteeker ja vastupidi, sest digisüsteemidele puudub ligipääs ja need ei ole omavahel ühendatud. Lõppkokkuvõttes kannatab patsient.

Kui seda loeb praegu mõni keskkooli lõpetav noor või tema pärast muretsev vanem, siis on minu sõnum lühike. Just praegu on aeg anda sisse avaldusi kõrgkoolidesse konkureerimiseks. Apteekriamet on Eestis üks vanemaid ja tööpõld ei saa kunagi otsa. Rahvastiku vananedes see põld pigem laieneb. Apteekrite ülesanded avarduvad sedamööda, kuidas tulevad kasutusele uued digitehnoloogiad, personaalmeditsiin ja riik annab meile rohkem võimalusi aidata ja nõustada patsiente. Ebakindlas maailmas on mõned muutumatud konstandid, nagu maksud ja haigused. Maksude vastu apteeker ei saa, haiguste vastu küll ja üha tõhusamalt. Eesti keskmisest kõrgem palk ei jookse ka just külge mööda maha.

Veelgi tõhusamalt saaksime patsiente aidata, kui apteekritele antaks pikaajaline kindlus, milliseid teenuseid nad lisaks ravimite müümisele apteegis pakkuda saavad. Täna pakutakse lisaks ravimite väljastamisele apteekides vaktsineerimist puukentsefaliidi, gripi ja COVID-19 vastu, mõõdetakse tervisenäitajaid, nõustatakse ravimite kasutamise ja tubakast loobumise puhul. See kõik on vajalik, aga teha saaks märksa rohkem. Doktoritöös küsitletute üheks peamiseks mureks ongi personaalse nõustamise keerukus apteegis, sest sageli on seda raske teha privaatselt. Selleks oleks vaja välja ehitada eraldi nõustamis- ja teenusruumid, mis suuremates apteekides juba tegutsevad. Selleks omakorda on apteekril vaja kulutada raha, mida ta kindlasti ei tee, kui pole kindlust, kuidas ruumi kasutada lubatakse. Mis viib tagasi patsiendi mureni privaatsuse puudumise pärast ja tekibki surnud ring.

Ma olen täiesti kindel, et need noored, kes sel aastal asuvad apteekriametit omandama – olgu Tartu Ülikoolis või Tallinn Tervishoiu Kõrgkoolis – saavad lõpetades juba kõiki oma oskusi apteegis ka rakendada. Aeglaselt, aga kindlalt me liigume sinnapoole. Apteekriamet on võib-olla kõige pikem leib Eesti tööturul üldse.