„Minu silmadeks on käed. Katsudes saad isegi sellest aru, kas asi on ilus või inetu.“ Diabeedile nägemise kaotanud Avo lugu

Kuidas pimedana üksi elada? Rõngu mees Avo Paap võiks selle kohta lausa ellujäämiskursusi korraldada. Lõõtsamängu saatel. Avoga vestles Maire Aunaste.

Avo on põdenud esimest tüüpi diabeeti kümnendast eluaastast. Praegu 62aastase mehe haiglapäevi ja arstilkäike pole võimalik kokku lugeda. Nägemine hakkas tal ära kaduma 1990ndate lõpus, päris pimedaks jäi aastal 2000.

„Ega invaliidi elu ole pärast nõukaaega paremaks läinud. Võib-olla isegi hullemaks,“ mõtiskleb Avo. „Mina kuulan nii raadiot kui ka televiisorit – enne riigikogu valimisi ei rääkinud puuetega inimestest mitte ükski erakond. Seda aga tahetakse küll, et me valimas käiksime…“

Avo tunnistab siiski, et nii palju on 50 aastaga muutunud, et süstlaid ei pea enam keetma. Ta keetis neid kuus aastat, aga kui tööl hakkas käima, ei leidnud selleks enam aega. „Keerasin süstlad salvrätiku sisse, panin koos insuliiniga pliiatsikarpi ja muudkui süstisin… Mitte midagi ei juhtunud!“

Kui Avol lapsena diabeet avastati, süstiti teda 12 korda päevas. Praegu saab mees kuue korraga hakkama. „Vene ajal olid süstlanõelad jämedad nagu traadid, praegused on nii imepeenikesed, et torget ei tunnegi,“ räägib ta, olles saatuselöökidest hoolimata positiivsus ise.

„Kuuldavus!“ ütleb Avo alati, kui talle helistada.
„Kuidas sa tead, kes sulle helistab?“
„Telefon ütleb mulle,“ naerab Avo.
„Aga kui on tundmatu number?“ uurin.
„Siis loeb kõik numbrid ette.“
„Aga kui see number sulle midagi ei ütle?“
„No siis ütleb see inimene ise, kes ta on,“ selgitab Avo rahulikult nagu lapsele...

Uskumatult elurõõmsa Avo lugu loe edasi juba artiklist.