Üks sagedane viis, kuidas gaslighting väljendub, on toimunu eitamine. Näiteks lepid kaaslasega kokku, et lähete laupäeval teatrisse. Küsid ehk veel üle: „Oleme siis kokku leppinud? Ostan piletid ära?“ Saad jaatava vastuse, aga kui laupäeval ütled: „Hakkame teatrisse minema,“ teeb teine pool suured silmad ja küsib: „Millest sa ometi räägid!? Mina pole lubanud sinuga teatrisse tulla.“

Kui sellised kogemused pidevalt aset leiavad, õõnestab see järk-järgult inimese enesekindlust ja -teadlikkust, ta hakkab oma otsustes ja maailmatajus kahtlema ega tea enam, mis on päris ja mis mitte. Ta võib hakata endas kahtlema ka teisi rolle täites, näiteks tööl või lapsevanemana, ja jäädagi uskuma, et on reaalsusega sideme kaotanud. Viimaks võib endas kahtleja uskuda ka teise täiesti absurdseid väiteid ja isegi vabandust paluda, et ise valesti aru sai.

Kuigi valdavalt peetakse gaslighting’u all silmas teadlikku kahjustavat käitumist, ei pruugi inimene, kes seda kasutab, sellest ise alati teadlik olla. Lisaks võib aeg-ajalt igaühel gaslighting’u pehmemaid vorme suhtlusse lipsata, kui ollakse...

Loe edasi juba artiklist, kuidas seda käitumismustrit ära tunda, millised on näited fraasidest, kuidas toimub gaslighting perekonna vastu ja kuidas ühiskondlikul tasandil. Miks pole mõtet vastu vaielda ning kuidas siis ennast sellisel moel käituja vastu kaitsta. Ühtlasi saad artiklist teada kust kummaline termin pärineb ning osaleda termini eestikeelse vaste leidmisel.

Jaga
Kommentaarid