Myraka keskeakriis: kurat, ma ei tahtnud tagasi palgatööle minna, saate aru! Ei tahtnud ega suutnud

Lolliks minemine on üks veider nähtus ja ajukeemiat mõista on uhke väljakutse ka kõvematele professoritele. Trigerid, mis ühe pealtnäha asjaliku elusolendi juhitamatult laperdama panevad, on mõistagi erinevad.

Näiteks väikese lapse võib peast lolliks ajada kaupluse vitriinis nähtud värviline lelu. Umbes samal printsiibil kukuvad hingeldama fertiilses eas noorsandid, kui lühemat sorti seelikut mööda sahisemas märkavad. Mõne keerab segi üleliigne tilk viina, mõne värskelt spoonitud parketiga võimukoridorid. Asja kõrvalt vaadates on maru hea pead vangutada ja nimetissõrme meelekohal keerutada. Fakt on aga see, et aeg-ajalt kisub kurvist välja meid kõiki.

Veelgi enam – on üks konkreetne ajaraam, mis ei halasta ühelegi hingelisele. Ja kuigi jälgitav isend saab väga hästi aru, et ladvas kuidagi uut moodi kohiseb, tundub see nii kuramuse äge. Tõenäoliselt on kõik isehakanud doktorid kõnealuse haiguse nime juba paberilehele kribanud. See on tõepoolest keskeakriis.

Ma ise olin kindel, et minust käib selline jama kaarega mööda nagu kaabu roosast lögast. Tsikkel oli ammu olemas ja kui keegi kuuldeulatuses haiget teksti tootma hakkas, suutsin ta ilma liigse taktitundeta kukemuhvi saata. Tegelikult ei arvanud ma ka möödunud suve hakul tööandja ees kraapsu tehes ja lahkumisavaldust lauale pannes, et žesti taga elukaare keskpunktini jõudmine võiks olla.

Aga ühel kaunil juulikuu keskpäeval Montenegros Kotori lahe türkiissinises vees jalgu leotades ja töötukassalt saadud hooldajaga telefonivestlust pidades käis klõks ära. Olukord oli lihtsalt nii sürreaalne, et lase või oma palmilehemustriga rannapüksid täis...