„Sharon päästis mu elu.“

Kui arst teatas kolme lapse emale Liis Saarnale, et ta vajab stoomi – ava soolesisu väljutamiseks –, sai naine šoki ja mõlgutas sünkmusti mõtteid. „Arvasin, et veedan edaspidi aega ainult kodus ja füüsiline lähedus on välistatud,“ meenutab ta oma hirme. Selgus, et need osutusid asjatuks.

Liis tunnistab, et pärast stoomi saamist tekitas esialgu ärevust ka pelgalt sellele mõtlemine. „Mu kõhul asub miski, mis elab ja töötab, aga minu tahtmisest ja kontrollist karvavõrdki ei hooli,“ kirjeldab ta.

Välismaa foorumites soovitati anda stoomile nimi, et see ei oleks inimese jaoks nii meditsiiniline. „Alguses ei osanud ma mingit nime välja mõelda, kõhul tundus olevat tulnukas – mingi võõrkeha. Ühel hetkel saabus aga äratundmine: see on veidi kapriisne ja isepäine tegelane, nagu näitlejanna Sharon Stone,“ naerab naine. „Keelemänguna kõlab ju ka sarnaselt: Sharon Stoom. Tõepoolest on vahe, kas mainida, et lähen stoomikotti vahetama, või öelda, et Sharon nõuab tegutsemist. Kui stoom on mõni päev veidi häälekam, võib rahulikult öelda, et Sharon tahtis ka kaasa rääkida!“