Kas nutiseade ühendab või eraldab?

Kui nutitelefonist on saamas parim sõber, mitte vahend sõpradeni jõudmiseks, tuleb esitada küsimusi üksinduse ja selle põhjuste kohta.

Mõni aeg tagasi läksin esimest korda puhkusereisile üksinda. Esialgu veidi hirmutavana tundunud seiklus osutus aga üllatavalt toredaks – emotsioonid, mida muidu olen vahetult kaaslasega jaganud, saatsin sõpradele sõnumitena või nautisin lihtsalt hetki ja jäädvustasin need fotodel, millega hiljem ka teisi rõõmustasin. Nüüdseks on üksinda mõne meelelahutusliku tegevuse või reisi nautimine minu jaoks tavapärane. Alati lihtsalt ei leia kaaslast, aga üritusest või reisist ju loobuda ka ei taha.

Just üksi reisides olen täheldanud, et mõnikord on ekraan hea kaaslane, teinekord aga hoopis süvendab üksindustunnet. Nutiseadmete mõju meeleolule ja üksindusele on keeruline ning sõltub paljuski sellest, kus, kui kaua ja kuidas neid kasutame. Ühelt poolt võivad nutikad vidinad aidata end vähem üksildasena tunda, sest võimaldavad suhelda inimestega isegi siis, kui füüsiliselt koos ei olda. Näiteks saame videokõnega või sotsiaalmeedias suhelda mugavalt lähedastega, kes elavad kaugel või meist parasjagu lihtsalt eemal viibivad. Teisalt võib nutiseadmete liigne kasutamine üksindustunnet süvendada. Kui veedame nende seltsis palju aega, on oht, et kaotame võime nautida reaalset suhtlemist. Samuti võib juhtuda, et unustame ümbritseva keskkonna, ei märka ega naudi näiteks imelist loodust või teiste inimeste seltskonda.