Kristi Luik noortele naistele: kui te ei abiellu selle vana rikkuriga just enne ta surma, vahetatakse teid peagi uuema mudeli vastu välja

Mäletan Kroonika esimesi numbreid 1990. aastatest. Piltidel olid pikslid veidralt näha, hägused värvid segunesid ja valgusid lehekülje servale. Veelgi naljakam oli tollane „kõrgseltskond“, kel polnud võimalik internetist poseerimist õppida ja kelle iluvigu ei saanud Photoshopi abil parandada.

Nad naeratasid kohmetult oma postsovetlikes riietes, mis olid lääne moest endiselt pisut maas, kuid siiski etemad Nõukogude Liidu kehakatetest. Ehkki nad olid ilusad inimesed, polnud nad niimoodi klantsima löödud nagu tänapäeval: leidus puseriti hambaid, blondeerimisest kahjustatud juukseid, halvasti peale kantud meiki, taanduvat juuksepiiri. Suured rahahunnikud polnud veel kohale veerenud ja inimesed astusid esimesi ettevaatlikke samme lääne dekadentsi suunas. See oli omamoodi võluv süütuse aeg.

Mäletan näljaselt edu poole pürgivaid eesti mehi. Nende nägudelt võis lugeda otsusekindlust, iha teha raha selles uues oportunistlikus maailmas, kust nad end avastasid. Nad olid peamiselt kas ärimehed, meelelahutustegelased või kriminaalid. Mõned saavutasid oma sihi, mõned mitte. Mõned kaotasid kõik ja kadusid areenilt. Mõned jätkasid oma edulugu ja püsivad veel praegugi pildil. Nende halvasti istuvad Soomest ostetud ülikonnad on asendunud Itaalia peenvillast hästi õmmeldud rõivastega. Nüüd poseerivad nad pingevabalt oma kuninglikes häärberites, mis iga aastakümnega nagu õhupallid suuremaks paisuvad. Nad näevad vanemad välja, aga on jõudnud kenasti oma elusügisesse. Nende elu on veelgi luksuslikum, veelgi kadestusväärsem...

Loe edasi juba artiklist.